Lasteteatri nominendid

Eesti Teatriliit kuulutas välja aastaauhindade nominendid. Sealhulgas laste- ja noorteteatri osas tõsteti esile järgmised nimed:

Salme Reegi nimeline auhind
Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.

Liina Unt – kunstnikutöö lavastuse «Sinilind» erakordse visuaalia loomisel. (Endla Teater)

Haide Männamäe ja Toomas Tross – autori-, lavastaja- ja näitlejatöö klounipaari Piip ja Tuut väljatöötamise ning ampluaa pideva avardamise eest, sealhulgas lavastuses «Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu». (Piip ja Tuut Teater)

Kaja Lindal, Hendrik Lebon, Julia Wilms ja Taavet Jansen – koreograafia, esitus ja videolahendused interaktiivses osalusteatris «Rock’n Roll ja lehesadu». (Sõltumatu Tantsu Ühendus, Het Lab Utrecht, Ábens Dans, Dansstationen)

Taavi Tõnisson – kunstiküps lavastajatöö kirjandusklassika ja tugeva lavastusmeeskonna ühendamisel haaravate rollidega nukulavastuseks «Väike Gavroche». (NUKU teater)

Margus Kasterpalu ja Oleg Titov – lavastaja- ja koreograafitöö eest tugeva näitlejaansambliga algupärase muusikali «Arabella» lavaletoomisel. (Birgitta Festival ja Ugala Teater)

Kõik aastaauhindade nominendid leiab Sirbi, Postimehe ja ERR Kultuuri leheküljelt.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Nüüdistants lastele

4. kuni 7. detsembrini toimub Tallinnas nüüdistantsufestival HOMMIK, mis sel aastal pakub eriprogrammi lastele ja noortele.

Näha saab Zuga “Võluvärki”, rootsi ja hispaania tantsukunstnike lavastust “Kõik” ning värskelt esietendunud Kaja Lindali ja Hendrik Leboni multimeediaetendust “Rock’n’Roll ja lehesadu”.

Lisaks toimuvad lasteteatri-teemalised arutelud. Neljapäeval, 5. detsembril kell 14 on klubis Shah seminar teemal “Tantsuteater 4-7-aastastele lastele”. Reedel, 6. detsembril, kell 14 toimub samas klubis arutelu teemal “Tantsulavastuse loomine täiskasvanule või lapsele”. Seminarid on tasuta.

Festivali korraldab Sõltumatu Tantsu Ühendus. Rohkem infot festivali kohta siit.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

“Nublu”

Autor: Jaan Rannap
Dramatiseerija ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Targo Miilimaa
Videokujundaja: Georg-Sander Männik
Mängvad: Mihkel Tikerpalu, Tarmo Männard, Katri Pekri, Lee Trei, Jevgeni Moissejenko või Taavi Tõnisson; Sandra Lange või Kadri Kalda jt.
Esietendus 10. novembril 2013 NUKU väikeses saalis.
Etendus on mõeldud 4-10-aastastele ja kestab 50 minutit.

NUKUs on lavale tulnud Jaan Rannapi lastelugu “Nublu” koos tuntud tegelaste, tuletõrjujate ja koeraga. Raamatu pealiin mängitakse ette vineernukkudega, kuid vaheldumisi “Nublu”-stseenidega tulevad näitlejad Tarmo Männard ja Mihkel Tikerpalu tuletõrjujate ametirüüs ise eeslavale ja suhtlevad lastega otse. Etendus algabki küsimustega saalile: “Kust tekib tuli? Milline on tuli?” Lapsed vastavalt innukalt. Sümpaatses dialoogis on eriti imetlusväärne roll lastel. Kahekõne-voorudes publikuga saavad selgeks tulega käitumise põhitõed: kuidas hoiduda tikkudest ja kuidas tulekahju korral tegutseda. Vahetu suhtlus on lavastuse üks tugevaid külgi. Seda enam, et seda võtet on eesti lasteteatris selgelt liiga vähe kasutatud.

“Nublu”-loo tegevuskäik – tuletõrjekoera leidmine, kaotamine ja taasleidmine – mängitakse multifilmi esteetikas. Kaheplaanilised varras-juhitavad vineernukud tegutsevad poole lava kõrguse pilt-sirmi kohal.

Küsimusi tekitab ainult tehniline teostus: miks liiguvad tegelaste pead vahel nii hoogsas kaares, et kehast poole meetri kaugusele eralduvad? Kui ei ole tegemist naljavõttega (milliseid paar tükki on sisse lavastatud), siis kas ei jäta plakat-nuku osade vähekoordineeritud liikumine veidi rahmeldavat muljet? Ka poole lava kõrguse sirm-katte kasutamine, mida võis näha juba nt “Prügihundis ja Superjäneses”, on mõistetav teadliku stiilivõttena, kuid kui see hakkaks sagemini nukuteatri lavastustes korduma, tekiks juba küsimus, kas see on ikka kõige paremini lavaruumi ja tänapäevaseid nukuvõttestikke ära kasutav meetod?

Kokkuvõttes on “Nublu” – algkooli kohustuslik kirjandus – saanud täitsa kena lavaversiooni, mille väärtusteks on kindlasti see, et lapsed saavad soovitusi tulega õigesti ümber käimiseks ja toimub tore lava-saali dialoog. Lastelt pärinevad ka etenduse köitvaimad repliigid. Näiteks saad teada, et tuli on “kõva ja tuline” ning “oranž”.

Jõuluajaks tekib “Nublu” etendustes väike paus, aga järgmised võimalused lavastust näha on juba jaanuari lõpus.

Eva-Liisa Linder

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Interneti-teemalised lavastused

Käesoleval sügisel võib näha mitut interneti-maailma võludest ja ohtudest rääkivat lavastust.

VAT Teater esitab üle Eesti eri paikades Kristiina Jalasto näidendit “Netis sündinud”, mille lavastas Margo Teder.

Tallinna Linnateatris seiklevad reaalsuse ja virtuaalsuse ohtlikul piiril tegelased Diana Leesalu näidendist “Offline”, mille lavastas autor ise.

Cabaret Rhizome kutsub inimesi osalema “rhisomeedias” –  etenduses, kus osalevad ka vaatajad. Õhtu jooksul saab publik võimaluse Facebooki vahendusel vastata mitmetele küsimustele ja suhelda sotsiaalmeedia kaudu esinejatega.

Lavastuste teemal saab lugeda/vaadata:
* Alvar Loog. Digitaalse olemise talutav kergus. – Sirp, 05.12.2013
* Meeli Parijõgi. Mis noortega internetis tegelikult toimub? – Õpetajate Leht, 20.09.2013
* Matis Merilain. Netis sündinud. – Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogi, 16.10.2013
* Margo Teder: avameelselt netis sündivast. – Postimees: Arvamus, 18.10.2013
* Kairi Prints. Yolo, Virve! – Sirp, 23.10.2013
* Heili Sibrits. Krimilugu noortele. – Postimees, 30.10.2013
* “Offline” kultuurisaates “OP!” – ETV, 05.11.2013

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Lasteteatri festival

ASSITEJ laste- ja noorteteatri festival toimub 16.-17. oktoobril Tallinnas ja 29.-30. oktoobril Tartus. Kaks päeva tasuta etendusi mõlemas linnas. Mängukava: http://www.assitej.ee/festivalid

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

“Väike Gavroche”

Autor Victor Hugo
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Anni Jõeaas
Muusikaline kujundaja Kaire Vilgats
Valguskujundaja Triin Rahnu
Videokujundaja Georg-Sander Männik
Koreograaf Olga Privis
Lavavõitluse seadja Laura Nõlvak
Tõlkijad Maria Hange, Immanuel Pau, Imre Pullman, Paul Viires
Mängivad Mart Müürisepp, Liivika Hanstin, Tiina Tõnis, Katariina Tamm, Kaisa Selde, Andres Roosileht, Mirko Rajas, Riho Rosberg, Jevgeni Moissejenko, Anti Kobin.
Esietendub 15. septembril 2013 NUKU väikeses saalis.
Nukulavastus kahes vaatuses, kestus u 2 h
Vanusele 7+

Nukuteatris esietendunud “Väike Gavroche” moodustab sümpaatse lavastuspaari kaks aastat tagasi välja tulnud “Cosette’iga”. Mõlemad Taavi Tõnissoni lavastused põhinevad Victor Hugo suurromaanil “Hüljatud”, tuues sellest esile kaks erinevat tegelasliini – pahelise kõrtsipidaja Thénardier’ juures teenijana peetud orvu Cosette’i ja kõrtsmiku kodust põgenenud poja Gavroche’i elukäigud. Kui Köismäe torni 45-minutilises “Cosette’is” mängis Liivika Hanstin õnnestunult ära erinevad tegelased üksi – nii väikese ja suurema Cosette’i, kõrtsiproua tigedad tütred kui ka heategija Jean Valjeani -, siis Nukuteatri väiksesse saali on paaritunniseks etenduseks püsti pandud terve Suure Prantsuse Revolutsiooni järgne Pariisi linnaelu koos rohke tegelaskonnaga. Tundlikku ja söakat prantsuse tänavapoissi Gavroche’i, kes meenutab omamoodi poeetilist Tootsi, mängib sobivalt lennuka liikumisega Mart Müürisepp. Mõlemad lavastused on kantud ühtmoodi südamlikust ja romantistlikust tõlgendusest, moodustades kohase täienduse kirjandus- ja ajalootundide juurde. Vormiliselt pakuvad huvitavaid kooskõlasid mänguliselt põimitud näitleja-, nuku- ja videolahendused. Koos ajastutruu esituslaadiga annavad lahendused samas piisava distantsi tunde, et vaesuse- ja vastuhakumeeleolud lastele liigselt painavana ei mõjuks. Rohke tegevustikuga, kohati isegi romantilist sõjafilmi meenutav “Väike Gavroche” sobib vast enamgi nooremale eale (nagu teatri poolt viidatud – alates 7. eluaastast), samal ajal kui “Cosette” võis tunduda 6- ja 7-aastastele ehk veidi heidutav, kuid andis kunstielamuse ja tagantjärgi mõtlemisainest ka täiskasvanutele. Vaadata tasub kindlasti mõlemaid ja hea, et lavastused käesoleval sügisel ka ühekorraga mängukavas on.

Eva-Liisa Linder

Lavastuse “Väike Gavroche” kohta pikemalt:
* Laste lood. Väike Gavroche. – Vikerraadio, 24.09.2013
* Eva-Liisa Linder. Hüljatute mäss. – Postimees, 26.09.2013

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Lasteteater Draama festivalil

Septembri esimesel nädalal, 2. kuni 8. septembrini, toimub Tartus teatrifestival Draama 2013.

Festivali raames on võimalus näha ka mitmeid noortele sobivaid lavastusi, nt “Metsik urisev õnn”, “Hea, Paha ja Inetu”, “Faust”, “Boyband”, “Suur maalritöö” jt.

Pühapäeval, 8. septembril esietendub Vanemuise uus lastelavastus Teatri kodus – “Armunud kastis”. Tšehhi autori lastejuttude põhjal on lavastuse teinud Leino Rei. Sobib lastele alates 5. eluaastast.

Täpsem info festivali kodulehel: http://www.draama.ee/ajakava

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Muusikal “Arabella”

Olav Ehala – Leelo Tungla muusikal „Arabella“
Libretist: Leelo Tungal
Helilooja: Olav Ehala
Dirigent: Elmo Tiisvald
Lavastaja: Margus Kasterpalu (Ugala Teater)
Koreograaf: Oleg Titov (Ugala Teater)
Kunstnik: Rosita Raud
Osades: Maria Soomets (Teater Vanemuine), Hannes Kaljujärv (Teater Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Andero Ermel (Tallinna Linnateater), Priit Volmer (Rahvusooper Estonia), Tanja Mihhailova jt.
Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester
Koostöös Ugala Teatriga
Esietendus 13. augustil 2013 Birgitta festivalil Pirita kloostris

Kui laste(muusika)teatris korraldataks konkurss „tunnustatud eesti maitse“, siis võidaks selle muusikal „Arabella“.

Mitu põlve lapsi on Ehala muusika saatel üles kasvanud. Traditsioon jätkub. Ehala uus muusikal „Arabella“ meenutab õrnematel helikäikudel „Nukitsamehe“ kodulaulu, tormilisematel rahalaulu.

Hea eesti asi on ka Aino Perviku raamat, mis seekord muusikanahksete kaante vahel kõrgetasemelise seltskonna poolt ette mängitakse.

Rosita Raua lavakujundus koos kõrgust pooleks jaotava laevateki ja laeva sisemusega annab rohkelt ruumi liikumiseks. Koreograaf Oleg Titov on antud ruumi täitnud efektse liikumisega. Lavakujundusele lisandus ootamatu audiovisuaalne efekt, mis tekkis lava taustapannool lainetava mere ja kloostrivaremete kohal sadava vihma vahel.

Hannes Kaljujärv sobib Taaniel Tinaks nagu valatult oma käreda, aga punktuaalselt selge ja kandva häälega. Selle võiks patenteerida. See hääl koos puänteerivate sõnalõppudega, mis mitmesajapealist publikut peos hoidsid, oli kuulamisväärsus omaette. Ja muidugi lisas Kaljujärv karakterile kuulsaid puusanõkse, mis juba 1980ndatest Vanemuise publikut on hullutanud. Head eesti asjad.

Arabellat mängib Tomi ja Anni saatest tuttav Maria Soomets, kes tragilt mööda lava jookseb ja usutava – ning unistava – mereröövlikraade mõõdu välja annab.

Linnateatri seltskonnast on laval oma tuntud headuses Andero Ermel pika piraadina ja tõelise pühamehekuju saavutanud Rain Simmuli rändur Hasso. Lisaks neile trupijuht ja näitleja Veiko Tubin lausa kahes rollis – merehaige laevakoka ja aktsendiga kõneleva trahteripidajana. Skorpioni kokana serveerib Tubin keset muusikali ka heligulinaarse üllatuse – Ehala poolt lüürilisse meloodiasse peidetud räpplaulu-koha.

„Arabella laul“ on aga see, millest võib saada praegustele lastele kodulaulu või „Ma tahan olla öö…“ mõõtu kummituslugu.

Kokkuvõttes on kahetunnine muusikal kindla käega rütmistatud tundelisemate ja piraadipõnevus-kohtadega, nii et igav ei hakka.

Täpsemat vokaalset analüüsi leiab Anne Prommiku äsjasest Sirbi-artiklist. Nõustuma peab ka tema küsimusega Tanja Mihhailova kõrtsitantsijanna Rosita rolli kohta: „kas pahelise kaunitari rollilahenduses oleks üldse võimalik stampe vältida?“ Tõepoolest, see on keeruline, eriti kui enne peab õppima rolli lahendama.

Üldiselt väärib aga tunnustust, et tugev omamaine muusikal „Arabella“ olemas on. Ugalas mängitakse seda talvel edasi. Hea eesti muusikal sobib ka jõulumaitseks.

Eva-Liisa Linder

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

“Sinilind” Endla Teatris

Autor: Maurice Maeterlinck
Tõlkija: Indrek Koff
Lavastaja: Ingo Normet (külalisena)
Kunstnik: Liina Unt (külalisena)
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokujundaja: Argo Valdmaa
Osades: Karin Tammaru, Carmen Mikiver, Helle Kuningas (Piret Laurimaa), Triin Lepik, Kaili Viidas, Ireen Kennik, Bert Raudsep, Ago Anderson, Jüri Vlassov, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell
Esietendus 04.05.2013 Endla Teatris. Etendus on kahes vaatuses ja kestab u 2 tundi.

Huvitav kooslus tugevast klassikalisest lavastusest ja moodsast visuaalkunstilisest kujundusest.

Lavastuse seisukohast jookseb lugu selgelt ja arusaadavalt. Hästi läbitöötatud sündmused aitavad lastel sümbolistlikku draamat jälgida ja mõistukõnet tarkusteks tõlgendada. Ühest küljest on laval tuntud lugu kahest lapsest, kes sinilindu otsides käivad läbi mineviku- ja tulevikumaa, kuni selgub, et linnud on sinist värvi vaid mälestustes või siis, kui neid päriselus kellelegi kogu südamest kingid. Süžeeliselt on seikluste puhul kõik paigas – algus, loo areng ja lõpp – ja näitlejad elavad tegelastesse õhinal sisse. Seejuures tuleb eraldi esile tõsta juba mitmes lastelavastuses suurepäraseid rolle teinud Endla Teatri näitlejad Karin Tammaru, Bert Raudsepa, Ago Andersoni jt, kes „Sinilinnus“ mängivad õde-venda ja Koera hinge, kuid on fantastilisi tegelasi loonud juba „Põrrris…!!!“, „Tiiger, tiigris!“ jne.

Teises küljest kujuneb lavastuses täiesti eraldi vaatemänguks suur lavakujundus, millesse on haaratud mitte ainult klassikalisele muinasjutule omastes kostüümides Haldjas ja Öökuninganna või fantaasiamängulisemad Kass ja Koer, vaid ka kogu mineviku- ja tulevikumaa, mis kujutavad endast täiesti omaette kosmilist reaalsust, kus videod, arvutimänguefektid, klubimuusika, valguslahendused, nukud, maskid, värvipallid, skulptuurid, kunstiajaloolised teosed jne annavad pöörase visuaalse seikluse tunde. Kõige omapärasem on vast sündimata laste maailm, kus sinises valguses tegutsevad hiiglaslike beebipeadega tegelased, kellest igaühel on käes sarnane nukk. Nukud räägivad omavahel sündimata laste jutte, kuid nukke hoidvad tulnuklikud beebipead ja nende kohal kõrguv sinine kosmos loob omaette kummitamajääva teose. Pilte lavakujundusest võib näha Endla teatri kodulehel.

Sisuliselt on fantaasiamaade täiesti erinevas keeles ja kodeeringus lahendus põhjendatud. Lisaks annab see huvitavaid kokkupuuteid klassikalise lavastus- ja mängustiiliga ja püstitab intrigeeriva küsimuse kujunduse mõjust iseseisva kunstitööna.

Lõpetuseks veel ühest lavastusnüansist. Etenduse lõpus esitab haldjas väikse kokkuvõtte, mida nähtud mõistuloost õpetuseks ja lõpetuseks kaasa võtta. Ehkki sellise lõppmoraali esitamine võib tunduda camp’ilt vanaaegne, annab järelemõtlemishetk hinnatava võimaluse kohtuda veelkord “näost näkku” autori ja lavastaja mõttega.

Ühesõnaga on tegemist lastelavastusega, mida võib soovitada.

Eva-Liisa Linder

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

“Madlike” Iloni Imedemaal

Miksteatri lavastus “Madlike”
Autor: Astrid Lindgren
Dramaturg-lavastaja: Kaido Rannik
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja: Sofia Joons
Mängivad: Piret Krumm (Eesti Draamateater), Mirko Rajas (NUKU), Garmen Tabor (külalisena), Toomas Tross (Piip ja Tuut Teater), Kata-Riina Luide (Ugala), Kristo Toots, Maritta Mark, Kärolin Kikas, Anna Regina Kalk, Karel Rahu.
Esietendus 28.06.2013 Haapsalus Iloni Imedemaal

Eelmisel suvel Hiiumaal Lindgreni-lavastuse teinud Jaanus Rohumaa ütles „Väikese Tjorveni“ tutvustuses, et juba reis üle mere saare kõige Rootsi-poolsemasse otsa, punaste majakestega ääristatud sadamasse, on osa lavastuse elamusest. Tõepoolest, suveteatri puhul mängivad leitud paigad suurt rolli lavastuse kogumuljes. Kui „Tjorveni“ puhul sattusid kohalejõudnud külastajad etendusmaailmas omakorda kaugetesse seiklustesse koos hiiglasliku koera Pootsmaniga, siis „Madlikese“ puhul langeb põhitähelepanu justnimelt võrratule miljööle.

Lindgreni “Madlikest” mängitakse Haapsalus Ilon Wiklandi muuseumi ehk Iloni Imedemaa õuel. Kuurortlinn väikeste romantiliste tänavate, puumajade ja hindamatu merevaatega annab suurepärase tausta „Madlikese“ sündmuste jaoks. Elavad loo tegelased ju Rootsi äärelinnas, Jaanikingu-nimelises kodupaigas. Ja Ilon Wikland, nende joonistaja, on veetnud oma lapsepõlve osalt just Haapsalus. Seega saavad muljed alguse juba enne etenduspaika jõudmist ja ümbrus jääb mängima olulist rolli miljööteatris.

Wiklandi muuseumi hoovi sisenedes jätkub atmosfääriloome kohe värava lähedal asuva saialetiga. Jäätise ja kohvi kõrval pakutakse müügiputkas Nilssoni suhkrukringleid, mida hiljem ka esituse jooksul mitu korda mainitakse. Suhkrukringlid kujunevad etenduse avalöögiks ja saavad tähelepanu ka etenduse ajal – nimelt ei vaibu külastajate huvi kohvinurga vastu isegi näitemängu ajal. Üheks märksõnaks võikski olla suhkrukringli-etendus.

Muidugi on terve muuseumihoov vaatamisväärsus. Kena korras muuseumimaja koos abihoonete, aidakeste ja kuurikestega, kus saab tavalise muuseumipäeva jooksul mitmeid põnevaid tegevusi teha, nt mänguhobuse selga ronida, ehteid meisterdada, puust kalakesi õngitseda, tondilasketiirus kummitusi tabada jne. Lisaks leiab maja seest Wiklandi raamatuillustratsioonide näituse.

Muuseumi hoovi peal, väikeste abihoonete ees, sees ja katuse peal tegevus toimubki. Mängupaigale lisavad nüansse murupealne söögilaud ja puudevaheline võrkkiik koos vaibakestega, samuti mängivad olulist rolli ajastuloolised kostüümid (kunstnik Rosita Raud). Romantilises väikelinnamiljöös jooksevad ringi peategelased, jutustuse järgi 7-aastane Madlike (Piret Krumm) ja tema naabripoiss, 15-aastane Abbe (Mirko Rajas), samuti Abbe vanemad: eluraskuste kiuste end rõõmsaks naeratav ema Tädi Nilsson (Garmen Tabor) ja heasüdamlik napsutav isa Onu Nilsson (Toomas Tross).

Kahe napi vaatuse jooksul saab heita pilgu raamatu valitud episoodidele. Esile tõuseb ajalooline taust. Esimese maailmasõja ajal toimuvate tegevuste ühiskondlikud markerid kipuvad laste mängu- ja suurte igapäevategevuste vahelt välja turritama, lisades ohunoote. Nii elab Madlike kaasa teenijanna Alva (Kata-Riina Luide) rahamurele ja õpib isa käest sõnapaari „abitu vaesus“. Tekstiliselt jäävad sotsiaalteemade kõrval kõlama Lindgreni eluarmsad väljendid, nt kutsub Abbe isa oma teist poolt ülemnõiaks ja palub tüütul rahanõudjal otsida üles värav, kust too äsja sisse oli tulnud. Suveteatripublik hakkab neid nalju vaheajal üksteisele õhinal üle jutustama.

Madlikese jaoks saavad sündmusteks igapäevamängud – naabripoisi kõrgest soost vaarisa vaimu luuramine või teenijannaga koos paremast elust unistamine. Samuti elab tüdruk kaasa naabripoisi haigusele ja päästab lotovõidu abil sõbra ema meditsiiniuuringute objektiks sattumisest pärast surma. Suuremat tähelepanu pööratakse linnakesse saabuva lennuki episoodile, mille aluseks Lindgreni päriseluline mälestus 1919. aastal Vimmerbys toimunud demonstratsioonlennust.

Piret Krummi mängus kujuneb Madlikesest tarmukas ja heasüdamlik tüdruk, kellest kumab sisemist ilu nagu kuust, ehkki Krummi näitlejapotentsiaali arvestades olnuks võimalik muusumihoovil näha ka supernoovat. Üllatavaid hetki on Toomas Trossi mängus napsutava papana, kes kõrtsist koju saabudes oma klounaadikogemusega veenva füüsilise etteaste annab. Emotsionaalseid rõhke lisab aidast kostev makimuusika.

Nii käiakse tunnise etenduse jooksul läbi mitmeid nukraid ja rõõmsaid meeleoluhetki ning peagi lähevad vaatajad Haapsalu linnamiljööga edasi tutvuma.

Eva-Liisa Linder

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar