Varjuteatrilavastus “Üle vee”

ÜLE VEE
Autor-lavastaja/muusikaline kujundus/visuaalid Helen Rekkor
Autor-etendaja/visuaalid Liisa Taul
Kaas-dramaturg Liis Väljaots
Koreograafia Einar Lints
Visuaalid Sander Põllu (VAT Teater)
Visuaalid Aggie Lee Pak Yee
Etendaja/visuaalid Mairi Jõgi (Improteater IMPEERIUM)
Etendaja/visuaalid Rauno Kaibiainen (Improteater IMPEERIUM)
Etendaja/visuaalid Sandra Annuste
Esietendus 23. oktoobril 2014 etenduskeskuses Vaba Lava, Telliskivi Loomelinnakus.
Rohkem infot: http://vabalava.ee/programm/ule-vee/

Äsja avatud uues etenduskeskuses Vaba Lava näeb uutmoodi teatrit. Juba esimeste lavastuste seas üllatab varjuteatrilavastus “Üle vee”. Tutvustuse järgi sobib etendus “igas eas seiklejatele”, aga tasub üle kinnitada, et seda võib vaatama tulla ka laste ja teismelistega. Siiski peab tõdema, et etenduses on paar hämaramat ja valjema heliga stseeni, nii et päris sülelastele ehk ei sobi, aga alates 4-5-aastastest külastajatest tundusid küll kõik huviga lõpuni jälgivat.

Tegemist on tunniajase täismahus varjuteatri-stiilis etendusega, mis nii teema kui ka visuaalia poolest on armsalt vanaaegne. Laval näeme kolme suurt pannood, mis on kujundatud vanade postkaartide romantilisel moel. Postkaartide peal hakkavad kuju võtma erinevad kohad, kuhu mereseiklusi otsima läinud noormees jõuab. Lugu räägib poisist, kes põgeneb väikeselt kodusaarelt merele ja lubab peagi naasta, kuid kuud ja aastad lähevad ja vahepeal on ta õppinud nii tüürimehe ametit kui ka ületanud ekvaatori, sattunud nii sadamakõrtsidesse kui laevaüksindusse, nii eksootilistele maadele, kus näeme papagoisid ja elevanti, kui ka jäisesse kliimasse keset jääkristalle. Tema õde hakkab oma kirjades juba muretsema, torisema ja noomima, kuid vend jutustab ikka ja jälle oma imeseiklustest. Seejuures on õe-venna siiras suhe üks etenduse kandvamaid telgi. Vahepeal näeme ka poisi perekonna kangeid naisi – vanaema, ema ja õde – teda saarel ootamas ja meretöid tegemas, võrkusid puhastamas ja vette viskamas.

Kõiki tegelasi mängivad ja visuaalefekte loovad kuus etendajat valge pannoo taga. Kuigi vaatajad näevad tegelasi varjudena, võib aimata etendajate füüsilist lähedalolu, mis tekitab sooja-lähedase teatri tunde.

Mitmel puhul mõtlesin tutvustuses toodud seigale, et jutustuse aluseks on tõestisündinud perekonnalugu – 20. sajandi alguses Muhu saarel kasvanud naise jutustus oma onudest, kes sõitsid kaugsõidulaevadel merd ja oma kirjade, koduskäikude ning eksootiliste kingitustega jätsid naisele kustumatu mulje. Tunda on, et noor lavastaja Helen Rekkor, kes on ise palju maailmas ringi rännanud, on leidnud hea materjali ja selle südamega lavale pannud. Retro-nostalgiline stiil mitte ainult ei sobi siia ja ei tundu väärtuslik, vaid mõjub ka uudsena, kuna varasemat täis-varjuteatri-traditsiooni pole Eestis ette näidata. Tasub vaadata.

Eva-Liisa Linder

unnamed

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s