Puuhaldjate lugu

NUKU teater
“Puuhaldjate lugu”
Autor ja lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Kalju Karl Kivi. Helilooja: Ekke Västrik. Mängivad: Katariina Tamm ja Andres Roosileht. Kestus: 50 min. Vanusele 4–10 aastat. Esietendus: 23.02.2014.

NUKU teatris on kevadest peale mängitud “Puuhaldjate lugu”. See on väiksematele lastele sobiv rahulik ja sümpaatne looduslugu.

Pokude ja mikitaliku metsarahva vaimus nukulavastus räägib kahest puuvaimust, olles omamoodi sissejuhatus eestlastele omasesse animistlikku maailmapilti.

Lugu ise on dramaturgiliselt lihtne. Ühe ja sama suure puu võras elavad kaks puuvaimu. Ootuspäraselt on tegu mees- ja naisvaimuga, kes näevad välja kord puuvana ja puumemme, kord väikeste kollide-vaimude moodi (Andres Roosilehe ja Katariina Tamme heas nukumängus). Alguses ei tea vaimud üksteisest midagi. Teevad oma igapäevatoimetusi ja hoolitsevad puu eest. Samas tunnevad nad end üksikuna ja igatsevad seltsi. Kui aga ükspäev teineteist silmavad, sünnib kisma konkurentsi pärast ja sõnasõjas tulistatakse välja hulk süüdistusi, inetuid ilmeid ja koledaid grimasse. Kuid nähes, et puu jääb sõnasõja-aegadel põdema, lepivad nad ära ja elavad pärast õnnelikult koos, elu lõpuni.

Lugu on lihtne ja kohati veidi lihtsakoeline. Näiteks kahtlustan, et pole ilmtingimata vajalik lastele labasevõitu sõnapildumisega tüli serveerida, või annaks seda teha kultiveeritumalt. Aga üldiselt on lavastuse idee, põhihoiak ja suhtumine toredad, ja see pühitseb nii mõndagi.

Kõige sümpaatsemad on lavastuse juures kaks asja.

Esiteks suhtumine. Puuvaimude jaoks on puu püha ja elus. Nad hoiavad puud, hoolitsevad tolle eest ja ütlevad talle: “ole õnnistatud, kõiketeadja puukene”.

Teiseks – helikujundus (helilooja Ekke Västrik). Lavastuse soojale tonaalsusele aitavad igati kaasa tegevuste vahele poetatud rahvalaulukatked: “tõuse, päeva, tõtta, päeva”, “leelo-leelo” ja “hella-hella” sobivad LOODUSlooga väga hästi.

Ja kolmandaks on juba lava keskel kõrguva puu tehniline teostus huvitav (kunstnik Kalju Karl Kivi). Selle puu tehnilisest leidlikkusest on kirjutanud pikemalt Jürgen Rooste Maalehe artiklis.

Loo moraal on: tuleb hästi läbi saada. Üksteisega. Loodusega. Tekib ootuspärane lootus, et kui laps järgmine kord parki läheb, näeb ta puid elusolevaina.

Kokkuvõttes tundub NUKU teatris olevat praegu kaks suunda. Ühest küljest väiksed nikerdamis-lavastused, kus on tunda, et tegijad innustuvad ideest ja tahavad midagi uut tehniliselt läbi proovida. Selliste nikerdamis-lavastuste alla – mis ei pruugi olla menutükid, aga kus on näha, et tahetakse leida-leiutada ja midagi hingest ära öelda – arvan ka äsja esietendunud “Canterville’i lossi vaimu”. Teine suund on endiselt suured “lava-ära-täitmise” tükid, nagu näiteks suvine hiigelprojekt – kolm ja pool tundi mereääres kestnud ja 20-eurose piletihinnaga – “Kapten Granti lapsed”. Idee teha “seiklusjutte maalt ja merelt” pole paha, aga tuleks vaadata, kuidas seda teostada. Et sinnagi esimese suuna leiutamis-tahet ja tõelist kunstiotsingut jätkuks.

Eva-Liisa Linder

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s