“Sinilind” Endla Teatris

Autor: Maurice Maeterlinck
Tõlkija: Indrek Koff
Lavastaja: Ingo Normet (külalisena)
Kunstnik: Liina Unt (külalisena)
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokujundaja: Argo Valdmaa
Osades: Karin Tammaru, Carmen Mikiver, Helle Kuningas (Piret Laurimaa), Triin Lepik, Kaili Viidas, Ireen Kennik, Bert Raudsep, Ago Anderson, Jüri Vlassov, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell
Esietendus 04.05.2013 Endla Teatris. Etendus on kahes vaatuses ja kestab u 2 tundi.

Huvitav kooslus tugevast klassikalisest lavastusest ja moodsast visuaalkunstilisest kujundusest.

Lavastuse seisukohast jookseb lugu selgelt ja arusaadavalt. Hästi läbitöötatud sündmused aitavad lastel sümbolistlikku draamat jälgida ja mõistukõnet tarkusteks tõlgendada. Ühest küljest on laval tuntud lugu kahest lapsest, kes sinilindu otsides käivad läbi mineviku- ja tulevikumaa, kuni selgub, et linnud on sinist värvi vaid mälestustes või siis, kui neid päriselus kellelegi kogu südamest kingid. Süžeeliselt on seikluste puhul kõik paigas – algus, loo areng ja lõpp – ja näitlejad elavad tegelastesse õhinal sisse. Seejuures tuleb eraldi esile tõsta juba mitmes lastelavastuses suurepäraseid rolle teinud Endla Teatri näitlejad Karin Tammaru, Bert Raudsepa, Ago Andersoni jt, kes „Sinilinnus“ mängivad õde-venda ja Koera hinge, kuid on fantastilisi tegelasi loonud juba „Põrrris…!!!“, „Tiiger, tiigris!“ jne.

Teises küljest kujuneb lavastuses täiesti eraldi vaatemänguks suur lavakujundus, millesse on haaratud mitte ainult klassikalisele muinasjutule omastes kostüümides Haldjas ja Öökuninganna või fantaasiamängulisemad Kass ja Koer, vaid ka kogu mineviku- ja tulevikumaa, mis kujutavad endast täiesti omaette kosmilist reaalsust, kus videod, arvutimänguefektid, klubimuusika, valguslahendused, nukud, maskid, värvipallid, skulptuurid, kunstiajaloolised teosed jne annavad pöörase visuaalse seikluse tunde. Kõige omapärasem on vast sündimata laste maailm, kus sinises valguses tegutsevad hiiglaslike beebipeadega tegelased, kellest igaühel on käes sarnane nukk. Nukud räägivad omavahel sündimata laste jutte, kuid nukke hoidvad tulnuklikud beebipead ja nende kohal kõrguv sinine kosmos loob omaette kummitamajääva teose. Pilte lavakujundusest võib näha Endla teatri kodulehel.

Sisuliselt on fantaasiamaade täiesti erinevas keeles ja kodeeringus lahendus põhjendatud. Lisaks annab see huvitavaid kokkupuuteid klassikalise lavastus- ja mängustiiliga ja püstitab intrigeeriva küsimuse kujunduse mõjust iseseisva kunstitööna.

Lõpetuseks veel ühest lavastusnüansist. Etenduse lõpus esitab haldjas väikse kokkuvõtte, mida nähtud mõistuloost õpetuseks ja lõpetuseks kaasa võtta. Ehkki sellise lõppmoraali esitamine võib tunduda camp’ilt vanaaegne, annab järelemõtlemishetk hinnatava võimaluse kohtuda veelkord “näost näkku” autori ja lavastaja mõttega.

Ühesõnaga on tegemist lastelavastusega, mida võib soovitada.

Eva-Liisa Linder

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s