Puhh

Eesti Nuku- ja Noorsooteatri jõululavastus “Puhh”

Kavalehel: “„Puhh“ – see tähendab inspiratsioonipuhangut, mis laseb meil taas kord mängida justkui lapsepõlves. Lavastus sündis grupitööna kuulsa kaisukaru Teddy Bear 110. sünnipäevaks. Suur tänu inspiratsiooni eest kõigile meie lapsepõlve lemmikmänguasjadele ja -mängudele, mis kord tänuväärselt meie fantaasiat arendasid!
Lavastaja ja laulelduste juhendaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Valguskunstnik: Triin Rahnu
Muusikaline kujundaja: Kaire Vilgats
Näitlejad: Põssa – Andres Roosileht, Nukujuht – Jevgeni Moissejenko, Mamma – Kadri Kalda, Eufemia – Kaisa Selde, Kull – Katariina Tamm, Pisike – Katri Pekri, Mõmm – Riho Rosberg, Tiiger – Sandra Lange, Jänes – Taavi Tõnisson. Abistavates rollides – Ave Kaing-Kaabel.” (NB! Kavalehel puudub tegelaskuju Chris (Kris), keda mängivad Katri Pekri ja Taavi Tõnisson.)
Esietendus 2. detsembril 2012 Viktoria keskuses. (Kodulehe infot vt siit. [Täpsustuseks: Nukuteater on kustutanud jaanuari lõpus kodulehelt kogu info lavastuse kohta.])

Kui Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kodulehelt uue inspiratsioonist ja rühmatööst sündiva jõululavastuse tutvustust lugesin, tekkis rõõmus ootus – idee näitlejate lapsepõlvelugudest lavastus teha on huvitav. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas iga näitleja oma lugu räägib ja mänguasja tutvustab. On ju improvisatsioonilised lavastused varemgi, lausa nendesamade näitlejatega, head vilja kandnud. Katariina Tamm, Katri Pekri ja Kadri Kalda mängisid kevadel lavastuses „Metsik urisev õnn“, mis justnimelt ühistest etüüdidest välja kasvas. Ja tulemus oli põnev. Seega oli positiivne ootus mõtteis ka seekord, kui läksin vaatama „Puhhi“.

Esietendus oli toimunud 2. detsembril. Lavastust mängiti kuni 22. detsembrini kokku 30 korda uues mängupaigas, Viktoria keskuses. Etenduste eel oli keskuse-esine ja fuajee täis klassitäite kaupa elevuses lapsi, näib, et esindus-lasteteatri jõululavastus toob igal juhul saalid täis.

Ostsin kavalehe. Lavastaja ja näitlejad meenutavad seal oma lapsepõlve-mänguasju ja -mänge. Iga jutu juures on suur pilt rääkijast koos Puhhi-lavastuse tegelasnukuga. Seejuures on huvitav, et meenutustes keegi Puhhi ei nimeta, küll aga jutustavad osalised värvikalt, kuidas mängisid lapsena suusahüppajaid, olümpiamänge, töötegemist, lumeonnide ehitamist, Buratinot, kuningat ja kuningannat või kuidas lemmikmänguasjadeks olid neegrinukk, Smurfi-õhupall, Krõll või Sipsik. Fantaasiale ainest kui palju.

Seepärast oli üllatus see, mis laval toimuma hakkas. Pärast esimest paarikümmet minutit oli selge, et lavastus on valminud A. A. Milne’i raamatu „Karupoeg Puhh“ ainetel – nii äratuntavad olid kõik tegelased ja tegevuskäigud. Millegipärast olid ainult osad tegelased saanud veidi erineva nime: Christopher Robin – Chris, Puhh – Mõmm, Notsu – Põssa, Eesel Iiah – Eesel Eufemia, Kängu ja Ruu vastavalt Mamma ja Pisike, Öökull – Kull. Tiiger ja Jänes olid jäänud aga ka nime poolest samaks. Etenduse lõppedes võis täpsustavalt tõdeda, et ühtegi teist raamatut ega lugu peale „Karupoeg Puhhi“ kasutatud ei oldudki. Laval ei ole mitte ühtegi tegelast ega ühtegi sündmust, mis ei pärineks Puhhi-raamatust. Ka etendust vaadanud laps ütles esimese asjana: „See oli ju „Karupoeg Puhh“ – ainult miks neil nii imelikud nimed olid?“ Samuti tekib küsimus – kui laval kordagi Puhhi-nimekuju ei mainita ja tegelaskuju järjekindlalt Mõmmiks nimetatakse, siis miks on pealkiri “Puhh”, miks mitte näiteks “Mõmm”?

Hilisem tekstianalüüs kinnitas sedasama, hinnanguliselt 90% etenduses kõlanud tekstist pärineb kas sõnasõnaliselt või samasisuliselt Alan Alexandre Milne’i raamatutest „Karupoeg Puhh“ ja „Maja Puhhi Salu servas“, mis on ühtede kaante vahel ilmunud teoses „Täielik Puhh“ (tõlkija Valter Rummel, värsid Harald Rajamets, Olympia, 2000). Seega võib tõdeda, et tegemist ei ole mitte inspiratsioonist sündinud omadramaturgilise uudistekstiga, vaid A. A. Milne’i raamatu „Täielik Puhh“ dramatiseeringuga (valitud on sündmused „Karupoeg Puhhi“ 1., 6. ja 7. peatükist ning „Maja Puhhi Salu servas“ 2., 8., 9. ja 10. peatükist). Seejuures oleks huvitav teada, kes on dramatiseeringu autor?

Ka Nukuteatri enda flaieri-tüüpi reklaamlehtedel ei reklaamita mitte mitmel allikal põhinevat, inspiratsioonist ja rühmatööst sündivat lavastust, vaid flaierid reklaamivad ühte lugu, Puhhi-lugu. Mängukavaga reklaamlehel on näiteks kirjas:
“PUHH: NUKU trupp ootab nii väikesi kui ka suuri vaatajaid kaasa elama ühe Väga Väikese Aruga Karu ja tema sõprade armsatele ja ajatutele seiklustele. Lapsepõlv on igavene.
mida enam sajab lund – tidili-pomm,
seda enam ajab lund – tidili-pomm,
seda enam ajab lund – tidili-pomm,
kuuse alla hange”.
Väga Väikese Aruga Karu on tuntud Puhhi sünonüüm (raamatus nt lk 47, 55 või lk 99 lausa “Väga Väikese Aruga Karu tehtud luuletus”). Lumesaju-luuletus pärineb samuti Puhhi-lugudest (nt “Täielik Puhh”, lk 163-164, 167.)

Aga vaatame lähemalt, kuidas lavaltoimuv välja nägi.
Kõigepealt kujundusest. Viktoria keskuses lava on avatud kolmest servast. Lavale on kunstnik (Britt Urbla Keller) kujundanud kahekorruselise maja hubase sisemuse, mille tagaseinast viib teisele korrusele kitsas trepp. Võime aimata Christopher Robini kodu. Ka Puhhi-raamatu esilehejoonisel (kunstnik E. H. Shepard) jääb silma trepp, kust Christopher Robin väikese mängukaruga alla tuleb. Tuba näib inglispärane. Kaks kõrget ja laia raamatukappi, kaunikujulised lauad, kamin, lillepotid, riiulitel vanaaegsed asjad: trükimasin, grammofon, küünlajalg, gloobus jne. Lava kese jääb vabaks, võimaldades kiiresti erinevaid tegevuskohti markeerida. Ka näitlejad haaravad vajalikes stseenides rohelised oksad ja kujundavad nendega metsamiljööd, seejärel panevad oksad taas kõrvale, lavaserva palistama. Samamoodi nagu raamatus märgivad eri tegevuskohti sildid „Puhhi maja“, „Kängu maja“, „Öökulli maja“ jne, tõstavad näitlejad ka lavastuses ühe või teise sildi: „Mõmmi maja“, „Mamma maja“, „Kulli maja“ jne. Kokkuvõttes pakub kujundus mänguruumi, kuid samas loob ja toetab tegelaste originaalmaailma.

Etendus algab lauluga: “Tral-lal-laa, tral-lal-laa, / tral-lal-laa, tral-lal-laa,/ ram, tam, tidi-ram-pamm. / Tidi-ridi, tidi-ridi, / ram, ram, tai-ridi-pamm.” See on Karupoeg Puhhi kuulus ümin, mille ta ühel hommikul valmis meisterdas (vt rmt lk 31). Sama laul kõlab lavastuse jooksul 11 korda, kõikide piltide vahetusel.

Tegevuse alguses ei hoia näitlejad veel tegelasnukke käes ja paariks hetkeks võib aimata põnevat ühismängu atmosfääri. Kõigil kümnel näitlejal on ühesugused tumedaruudulised riided seljas ja nad annavad soni üksteisele edasi. Chrisi mängiv Katri Pekri avab sündmustiku Christopher Robini tuttava lausega: „Kuidas oleks ühe jutuga?“ Teised vastavad, nagu raamatus, et Karule meeldivad niisugused jutud, mis on temast endast, sest tema on „sedasorti Karu“. Edasi asuvad näitlejad kindlatesse rollidesse, igaüks hakkab juhtima mõnd suurt (ligi poole inimese kõrgust) Puhhi-loo tegelasnukku või mängib vahepeal kaasa kujundusdetailidega. Hargnema hakkab üks suur Karupoeg Puhhi lugu. Ka lavakujundusse ilmub hetkega igalt poolt – raamaturiiulite tagant, laudade seest, lillepottidest jne – rohelisi vääte, puukesi, põõsaid ja puhmaid – nii maskeerub tuba ülejäänud mängu ajaks tuttavaks Saja Aakri Metsaks.

Esimeses pildis on laval „Karupoeg Puhhi“ esimese peatüki sündmused, mille kohta autor on öelnud: „õpime tundma Winnie Puhhi ja mõnda mesilinnukest ja millega algavad meie lood“ (lk 11). Puhh/Mõmm mõtiskleb puude all istudes luuleliselt: „Imelik, ma ei saa aru, / miks küll mett nii tahab karu / Summ-summ! Ma ei tea, / eks vist mesi ole hea?“ Ja juba ta hõljub sinise õhupalliga puu otsa meejahile. Kuid mesilinnud ei tundu sõbralikud ja ta palub sõber Chris’il (Katri Pekri) õhupall katki lasta, et maa peale tagasi liuelda.

Teise pildi (raamatus „Kuues peatükk. Kus Iiahil on sünnipäev ja ta saab kaks kingitust“) alguses istub lava keskel õnnetu Eesel Iiah, keda lavastuses kutsutakse Eufemiaks. Peab ütlema, et Iiahile uue nime pakkumine on lavateksti ehk silmapaistvaim erinevus originaaltekstist. Iiah alustab oma tuntud kurvameelsega: „Haletsusväärne. Lihtsalt Haletsusväärne!“ Seal ta istub, hall ja mahavaatav, nagu hunnik vesist õnnetust. Tegelased esitavad koos rütmiplaksutustega laulu „Käib tants meil ümber mooruspuu, uhuu-uhuu“  ja Puhh/Mõmm pakub välja mõistatuse „Pirukas, pirukas, pirukas hea, / peal pole kärbest, kuid kärbsel on pea / Mõistatan ära, kui teie ei tea: / „Pirukas, pirukas, pirukas hea“  (raamatus lk 77-78). Koor kordab luuletusi rütmiliselt, andes stseenile hoogu juurde. Seejärel saame teada Iiahi/Eufemia sünnipäevast ja Puhh/Mõmm ning Notsu/Põssa hakkavad talle kingitusi otsima. Ühel on plaanis  kinkida meepurk, teisel õhupall. Kuid teadagi, tee peal valdab Puhhi vastupandamatu soov purgi sisu noolida, Notsul aga lõhkeb õhupall. Siiski on eesel mõlema kingituse üle õnnelik, sest katkine õhupall mahub täpselt tema uude mee-kirjaga purki ära.

Kolmandas pildis (raamatus „Seitsmes peatükk. Kus Metsa ilmuvad Kängu ja Väike Ruu ja kus Notsu käib vannis“) hüppavad üle lava Mamma ja Pisike ehk raamatust tuntud Kängu ja Väike Ruu. Nüüd on Saja Aakri Metsa elanikud elevuses: kes on uued loomad ja kas nad ei sooviks pigem lahkuda? Seda enam, et levib jutt Metsikutest Loomadest. Jänes sepistab koos sõpradega plaani, kuidas Mammast vabaneda. Mõmm uurib Jäneselt, kas ilma Pisikese pihtapanemiseta ei saa „Ahaa!“ öelda, mille peale märgib Jänes, et tema sõber on üks Väikese Aruga Karu. Edasi viiakse plaan täide: Mamma tähelepanu juhitakse kõrvale ja Põssa hüppab Pisikese asemel kukrusse. Mamma hakkab aga kavala kängu-emana Põssat külma veega pesema. (Seejuures unustab Põssat mängiv Andres Roosileht ühel nähtud etendusel hetkeks nimemuutuse ja kinnitab Kängule: „Ma ei ole Pisike! Ma olen Notsu.“ ja Kängu vastab:  „Ja kui hästi sa veel Notsu häält järele teed!“) Kui Chris kinnitab, et ka tema meelest ei näe Põssa pärast suurt vannitamist eriti Notsu moodi välja, otsustatakse ristida too Henry Puudliks. Pildike lõppeb rõõmsa noodiga: uutest metsaelanikest saavad seniste sõbrad ja mänguseltsilised.

Neljandast pildist leiame sündmuseid kolmest eri peatükist. (Raamatu „Maja Puhhi Salu servas“ 2., 8. ja 9. peatükist: „Kus Metsa tuleb Tiiger ja sööb seal hommikueinet“, „Kus Notsu teeb ühe Vägeva Teo“ ja “Kus Iiah leiab Ökula ja Öökull kolib sinna sisse”). Kõigepealt jääb Mõmm magama ja tema ukse taha tuleb kobistama keegi Tundmatu Loom. See on uudishimulik Tiiger, kes voodilina ja peegliga mängib ning mett uudistab. Kuid peagi on metsas kuulda tormimühinat (rühma taustahääled: uu-uu) ja justnimelt ajal, kui Mõmm ja Põssa Kullile „Neljapäeva puhul“ külla lähevad, hakkab tuul Kulli maja kõigutama. Tõesti on „Kohutavalt Tormine ilm“, nagu tõdeb ümmarguste prillidega Kull. Varsti keerab tuul Kulli maja pahupidi. Kull uurib Põssa käest, kas too tegi seda, aga Põssa, kelle Andres Roosileht oma tegelasnukuga sümpaatseks kokutavaks roosaks pallikeseks mängib, julgeb vastata, et hoopis tuul. Laval on stseen lahendatud mänguliselt: tegelased hoiavad kolme pikka rohelist pulka kolmnurga-kujuliselt – alguses põrandana, hiljem tõstavad aga üles, nii et kolmnurk-põrandast saab lagi ja Põssa ripub sealt uhkelt alla, rõngassabaga pulgast kinni hoides. Stseen jookseb peagi üle Öökullile uue maja leidmise looks. Kull asub Põssa majja elama ja neist saavad sõbralikud naabrid. Kuna IV pildis näeme kiirkokkuvõtet mitmest peatükist, on mõned tundelised detailid välja pudenenud ja päris kõik seosed ei kanna. Kuid juba liiguvad tegelased edasi ja pildivahetuseks kõlab taas lõbus “Tral-lal-laa, tral-lal-laa, / ram, tam, tidi-ram-pamm”.

Ja jõuamegi viimase pildini, mille aluseks on raamatu „Täielik Puhh“ viimane peatükk, „kus Christopher Robin ja Puhh lähevad Võlutud Paika, kuhu me nad jätamegi“. Chris’i sõbrad kogunevad koosolekule, et vastu võtta „Risolutsjoon“ (rmt lk 300). Eesel Iiah/Eufemia loeb ette luuletuse, mida näeme laval ka pikale laiale paberile maalituna: “Chris läheb meilt ära. / Ma vähemalt arvan nii. / Kuhu? / Keegi ei tea. / Aga ta läheb meilt ära – / ja õige pea” jne (rmt lk 302–203). Seejärel annavad loomad kirjale oma allkirjad ehk käpajäljed. Järgneb tundeline lõpustseen Chris’i ja Puhhi/Mõmmi vahel. Grande finale harmoneerub Milne’i teksti lüürilisusega lavastuse stseenidest ehk kõige paremini. Juba suuremaks sirgunud Chris’i rolli asub Taavi Tõnisson (vahetades välja Katri Pekri), kes toreda ja tarmuka poisina eeslaval oma mängukaruga juttu puhub. Chris: „Kuule, Karu, kas lähme?“ – Mõmm: „Kuhu?“ – Chris: „Eikuhugi!“ (Raamatus: „Tule, Puhh!“ / „Kuhu me läheme?“  […] / „Eikuhugi,“ vastas Christopher Robin.) Taustameloodiana hakkab kõlama tuntud värss raamatu „Maja Puhhi Salu servas“ esimesest peatükist: „Mida enam / SAJAB LUND, tidili-pomm / seda enam / AJAB LUND, tidili-pomm / kuuse alla / hange. / Külm poeb läbi KARVAST MUL, tidili-pomm, / ja on iga / VARVAST MUL, tidili-pomm, / ja on iga / VARVAST MUL, tidili-pomm, / näpistama / kange.“ (lk 163, 167).

Peategelased Chris ja Puhh/Mõmm jätkavad raamatu lõpulehekülgede dialoogiga – arutlevad, mida neile meeldib kõige rohkem maailmas teha. Mõmm pakub: “Üle kõige maailmas meeldib mulle ikka see, kui Mina ja Põssa Sulle külla tuleme ja Sina küsid: „Kas nüüd on aeg midagi põske pista?“, ja mina vastan, et ega ära küll ei ütleks, või mis sina, Põssa, arvad?, ja kui siis väljas on selline ilm, et kõik ümberringi kõik sumiseb ja linnud muudkui siristavad laulda ja…” (Raamatus: „Üle kõige maailmas meeldib mulle ikka see, kui Mina ja Notsu Sulle külla tuleme ja Sina ütled: „Noh, kas pistame nüüd midagi põske kah?“, ja Mina jälle vastan: „Jah, ega ära küll ei ütleks, või mis sina, Notsu, arvad?“, ja kui siis väljas on niisugune päev, et kõik ümberringi muudkui aga sumiseb ja linnud siristavad laulda.“ Lk 309.) Seejärel arvab Chris, et talle meeldib see ka, aga tegevustest meeldib talle kõige rohkem mittemidagi tegemine ja ta küsib: “Karu, kui ma enam seda mittemidagit teha ei saa, kas sa siis mõnikord tuled mulle külla?” ( „Puhh […] kui ma enam seda Eimidagit teha ei saa, kas sa siis ikka tuled mõnikord veel siia?“)
Mõmm: Kas sina tuleksid? („Aga kas sina tuled?“)
Chris: Mina tulen. Ma luban sulle seda, et tulen. („Jah, Puhh, tulen. Ma tõotan, Puhh, et tulen.“)
Mõmm: No siis on ju hästi! („Siis on hästi,“ lausus Puhh.)
Chris: Lähme! („Lähme!“)
Mõmm: Kuhu? („Kuhu?“ küsis Puhh.)
Chris: Ükskõik kuhu! („Ükskõik kuhu,“ vastas Christopher Robin.)

Nende sõnadega lõppevad Christopher Robini vestlused nii raamatu viimasel leheküljel kui ka lavastuses. Lõpulauluks kõlab taas „Juba mets end haljaks ehib, / iga puu ja põõsas lehib…“ (rmt lk 231).

Etendus ongi läbi. 50 minutiga on vaatajate ette jõudnud mitmed Puhhi-raamatutest tuntud sündmused. Kahju ainult, et lavastuse kunstilises pooles ei jätkunud piisavalt tähelepanu Milne’i poeetilise maailmatunnetuse kõigile seikadele ja tundelistele episoodidele, mis oleks loo südamlikud nüansid ja seosed veel enam kõlama pannud. Raamatust tuttavaid luuletusi-laule esitatakse küll täismahus, kuid kui ka nende autori, tõlkija ja heliloojate nimed kavalehel oleks, oleks rõõm kõigipoolne.

Seepärast oleks viimane aeg avaldada vähemalt siin blogis teatriafišidel avaldamata jäänud tänu alusteose autorile, tuntud lastekirjanikule Alan Alexandre Milne’ile, meisterlikele tõlkijatele Valter Rummelile ja värsside tõlkijale Harald Rajametsale. Loodan, et nende õigustega on kõik korras? Jään ootama teatripoolset vastust küsimustes: kes on dramatiseeringu autor ja laulude helilooja(d)? Ja selgitust, miks ei ole Eesti esindus-lasteteater nimetanud lavastuse kavalehel ja reklaamidel alusteose pealkirja, raamatu autorit, tõlkijaid, dramatiseerijat, laulude heliloojaid ja ühte peategelast Christopher Robinit? Ega ometi Nukuteater pole teinud piraatlavastuse?

Eva-Liisa Linder

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Puhh

  1. Pingback: Puhh ja Notsu autorit otsimas | KIHELUS

  2. Tükitöö. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et ollakse valmis sellist “PR” tööd tegema kõike ainult selleks, et müüa Puhhi. Karupoeg Puhh on ju ometigi südamlik tekst, millega on tööd tehtud tohutul hulgal. Etendada seda dramaturgiliselt uues kastmes või isegi oma traditsioonilises võtmes ei oleks mitte mingil juhul olnud halb variant, sest klassikat ju ometigi armastatakse. Samas taotlus, et tehakse kunsti mitte teatrit on aina rohkem leidmas tegu reklaamis ning mitte otseselt lavalises tegevuses. Kurb, sest tegelikult hästi tehtud Karupoeg Puhh oleks ju olnud täiesti piisav. Ilmselt mõtlemine, et lihtrahvas on loll ja usub kõike, mis kirjutatakse ning tõuseb veel halva dramatiseeringu puhulgi püsti on jõudnud liialt drastilisele tasemele. Kui selline jama jätkub siis pole ime, et noored enam teatrisse ei kipu nagu tõdeti Teatriliidu üldkoosolekul.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s