Tiiger, tiiger!

Tekst ja lavastus Andres Noormetsalt, kunstnikud Maarja Noormets ja Kristina Lõuk (külalistena), videokunstnik Taavi Varm (külalisena), valguskujundaja Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt.
Osades Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Ago Anderson, Karin Tammaru, Triin Lepik, Lauri Kink.
Donald Bisseti lastelugude ainetel, esietendus 12.12.2012 Endla teatris.

Endla selleaastase jõululavastuse kontseptsioon väärib juba ette kiidusõnu – sama lavastus jõuab erinevas vanuses publiku ette erinevates saalides. Küüni on oodatud eelkooliealised ja suurde saali vanemad lapsed. Võtsin kätte ja vaatasin järjest ära mõlemad etendused ning nautisin seega ka head võimalust võrdlemiseks, mida tavapublik ilmselt kogeda ei saa.

Lavastuse teksti on kokku kirjutanud Andres Noormets Donald Bisseti lastelugude ainetel. Mõlemas lavastuses on esikohal lugude jutustamine. Väikses saalis jõuab publiku ette üks lugu vähem, ka vahetekste on vähem, kuid see on pigem pluss. 40-minutiline lavastus on kompaktne ja terviklik. Suure saali lavastus on vaheajaga ning juurde on lisatud tegelastevahelisi suhteid, küll aga pole juurde tulnud tegevuslikkust, liikumisi, visuaalsust. Mõlemale lavastusele võib ette heita vähest mängulisust ja fantaasiat sõnalise osa ilmestamisel. Kui väikses saalis olid mänguvahenditena kaasatud ka nukud (küll rohkem kaisunukud, mitte traditsioonilised teatrinukud), siis suures saalis kippusid näitlejad suuremat ruumi täitma pigem paisutatud hääle ja ebaloomulikuma näitlemisega.

Sellegipoolest on mõlemal lavastusel mitmeid plusse, mis tagavad kokkuvõttes õnnestumise. Väikse saali lavastus on aus, intiimne ja lähedane. Kandlemäng, mida kõik tegelased ühiselt harrastavad, on suurepärane leid ja mõjub väikses saalis väga orgaanilise ja huvitava muusikalise väljendusena. Suure saali lavastuses on kandlemängu kohad kuidagi otsitumad, mõjuvad rohkem “muusikalise kujundusena”, mitte niivõrd mängust välja kasvavad. Kuid midagi uut ja erilist on see igal juhul. Lugesin kohalikust lehest, et kandled on spetsiaalselt selle lavastuse jaoks pillimeistrilt tellitud. Väga võimas!

Lavakujundus ja kostüümid väärivad ka kiidusõnu. Seda, et kudumine on Endlas moes, märkasin juba kassapreilit üllatades:) Aga kostüümidena olid kudumid armsad ja mõnusalt kodused. Seejuures ka tõesti ilusad. Suure saali kujunduses paistsid silma suured värvilised kerad lava mõlemas servas, mis olid tegelastele pesadeks. Ning tähtis koht oli ka videoprojektsioonil, mis oli lastepäraselt lihtne, vaimukas ja täitis need tühimikud, mis tegelastel mänguliselt puudu jäid.

Näitlejatöödest jäid eriti silma Karin Tammaru lehm Annabella ja Lauri Kingi hiireke. Mõlemad väga hea energiaga, väljendusrikka miimika ja täpsete intonatsioonidega põnevaks mängitud. Ireen Kenniku tiiger oli samuti väljendusrikas, kuid suure saali lavastuses kippus liialt esile sensuaalne ja võrgutav pool, mis minu arvates lastelavastusse väga ei sobi. Ma saan aru, et laste jaoks pole kuigi imelik, et naistegelased ja meestegelased moodustavad omavahel paare, kuid võrgutusmängud võiksid siiski täiskasvanutele jääda, lapspublikus tekitavad need vaid piinlikkust ja loo seisukohast pole kuigi olulised.

Kirsten Simmo

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s