“Pokumäng”

Lavastaja: Jaanika Juhanson (TÜ VKA õppejõud)
Osades: Fatme Helgi Leevald, Kaija Maarit Kalvet, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Mihkel Kallaste, Sander Rebane (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 1. kursuse üliõpilased), Linda Vaher (EMTA Lavakunstikooli tudeng) ja Imbi Türk (lavastuskorralduse üliõpilane)

“Pokumäng” kasutab mastaapseid dekoratsioone, kolme erinevat saali, kolme lava, kuid samas on tegemist ilmselt selle suve madalaima eelarvega lavastusega. Tõe huvides olgu öeldud, et dekoratsioonid ja lava on suures osas loonud loodus ise – metsa ja looduslike küngaste ning orgude näol. Siia lisanduvad Pokumaa territooriumil juba olemasolevad ehitised – püstkoda, palkmaja jms. Lihtsad kostüümidetailid markeerivad erinevaid tegelasi ja aastaaegade vaheldumist, napid rekvisiidid aitavad lugusid jutustada, kuid kõik eelpool loetletu on fooniks lavastuse tähtsaimale osisele – mängule.
„Pokumängu“ kui lavastuse ülesehituses mängivad oma osa mitmed eeltingimused. Trupp koosneb teatritudengitest, kes alles õpingute alguses. Sel etapil on näitleja kutseoskustele vundamendi ladumise kõrval oluline tähtsus ka koos tegemisel, partneriga arvestamisel, ansamblimängu taju arendamisel. Seega eristuvatest rollidest ja näitlejaisiksustest veel rääkida ei saa, ega pole ka kohane. Selles mõttes on mäng, kui vorm, põhjendatud valik.
Teemale on lähenetud koolitööle iseloomulikul etüüdimeetodil, kuid seda avaramalt, kui üks näitlejatöö eeldab. Lisaväärtuseks on kindlasti tudengitele antud ülesanne luua lavastusele ise laulusõnad ja viisid. Liikumist iseloomustasid liikumistundidest tuttava atmosfääriga grupietüüdid, mida ilmestasid akrobaatikanumbrid.
Selline teatritegemise vorm on ääretult sümpaatne, ei nõua liigseid materiaalseid vahendeid, toetudes algusest lõpuni trupi fantaasiale, võimekusele ja teha tahtmisele. Pärast kooli on sääraseks „hullamiseks“ vähe võimalusi. Seega on tulemus tudengite enda nägu ja see on kõige olulisem.

Palju on arutletud selle üle, et millal on õige aeg teatritudengid lubada vaatajate ette? Viljandi Kultuuriakadeemial näikse olevat printsiibiks, et mida varem noor näitleja vette visata, seda kiiremini ujuma õpib. Siin on omad ohud, mida kogenud õppejõud kindlasti teadvustavad nii endale kui tudengitele. Kui noorel näitlejal jääb puudu oskustest, siis kompenseerib ta seda emotsiooniga. Ta ei mängi vaid mängitseb. Eriti libedale teele võib sattuda sellega lasteetendustes. Kui publik nö. lustimise ka hästi vastu võtab, siis tekib tudengil tunne, et see ongi teater, see ongi näitlemine. Ta püüab järgmises lavastuses teha „sama hästi“ ja nii tekib maneerlikkus.
Ma loodan, et „Pokumängu“ seltskond suudab need hiilivad ohud eemal hoida. Neil on õppejõust lavastaja igal etendusel kohal ja küllap suunab tähelepanu õigel ajal õigetele asjadele.
Väga loodan, et seda lavastust mängitakse järgmisel aastal edasi. Lavastuse avatud printsiip võimaldab erinevaid lugusid lahti mängida nii, et kui midagi muuta, siis see vast ei lõhuks tervikut ära. Seepärast oleks huvitav vaadata sama materjali, samade tegijate esituses aasta ja kahe pärast. Nii nagu praegune lavastus oli tehtud täpselt sellelt pinnalt, mis koolis omandatud, võiks iga järgnev aasta tuua lavastusse uusi värve – erinevaid lugude jutustamise viise, joonistuksid selgemini välja karakterid. Muusikalise kujundaja lisandumine lavastusprotsessi aitaks välja rehitseda teatavat malevalikkust, liikumisjuht kohatist „karumõmmide kakerdamist“ jne. Kuid peamine, et see ikka jätkuvalt näitlejatele korda läheks. Protsessis inimesi on huvitav jälgida.

Leino Rei

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s