Miks te seda lavastust enam ei mängi – ma just tahtsin vaatama minna…?

Uuslavastusi lastele on sel aastal üldises suvetükkide üleprodutseerimise valguses suhteliselt vähe. See teeb valiku tegemise potentsiaalsele vaatajale justkui lihtsamaks, kuid siin on omad “agad”…

Suvelavastuste väljatoomine on pigem projektilaadne ettevõtmine ja seda sõltumata sellest, kas lavastuse taga on riiklik teater, erateater või üheks lavastuseks kokku kutsutud vabatrupp.
On üsna tavapärane, et lavastust mängitakse paari nädala vältel ja selle aja sisse üritatakse mahutada võimalikult palju mängukordi. Põhjused üldiselt mõistetavad. Kui tahta väljaspool teatrimaja üks nö. teatrisaal üles ehitada, siis see on kulukas ettevõtmine. Tribüünid reeglina renditakse ja renti tuleb maksta iga päeva eest. Vabatrupid rendivad tavaliselt ka muu tehnika. Nö. tuuril olles tuleb saalirenti maksta, lisaks transpordikulud. Tegelikult neid kuluartikleid võib kirjutada siia lõputult, kuid selletagi on arusaadav, et säärase teatrisaali tühjana seismist ei saa lubada.
Olud, mis sa teed …
Projektipõhisel tegemisel on omad head ja vead. Positiivne on kindlasti uute, lahedate ja ootamatute paikade avastamine teatritegemiseks. Samuti truppide ja lavastusmeeskondade huvitavad koosseisud.
Lühikesed mänguperioodid muudavad aga need ettevõtmised rabedaks. Lavastustel on väga vähe aega, et end laiema vaatajaskonna teadvuses kehtestada. Huvi lavastuse vastu tuleb tekitada enne esietendust ja muude vahenditega – reklaami ja lubadustega.
Üks oluline ja orgaaniline lüli jääb siit paratamatult välja. Lihtne sõna, mis levib inimeselt inimesele – käisime vaatamas, lastele meeldis, mulle meeldis, läks korda, puudutas, kui saate, minge vaadake ka… Sõna levik võtab aega ja annab oma tulemusi võib olla alles kahe kuu või aasta pärast. Enne kui tegelik sõnum lavastuse kvaliteedist hakkab potentsiaalse vaatajani jõudma, võib tükk juba olla mängukavast maas.
Info peab liikuma praegu väga kiiresti. Paraku ei ole meil sellist kiirreageerimisrühma, kes oleks igal esietendusel kohal, kirjutaks koheselt analüüsi, peegeldaks nii vaatajale kui tegijale nähtut, tegija võtaks loetu teadmiseks, teeks vajadusel omad korrektuurid, vaatajal oleks arvamus, millele valiku langetamisel tugineda jne. Ausalt öeldes ei ole kindel, kas selline kiirreageerimisrühmgi suudaks asja parandada. Ikka jääb mingi rabelemise mekk man. Teater kui kiirtoidu restoran…
Sellisesse mudelisse on probleemid sisse kirjutatud – lavastustel ei jagu aega küpsemiseks, tagasiside jääb nö. postuumseks nii tegijatele kui vaatajatele. Tulemuseks tihti pooltühjad saalid, tühja läinud ootused nii teatri kui vaataja poolt…
Meie võimuses pole ilmselt seda hüsteeriat vaigistada, aga oma väikese panuse anname. Lootuses, et mängukorrad ei piirdu nö. ühe tsükliga, vaid tegijatel on nii palju usku oma ettevõtmisse, et suve algul välja tulnud lavastust mängida suve lõpus või järgmisel suvel veel, katsume siin mõnedest lastele suunatud suvelavastustest pisut rääkida. Ja seda mitte kriitiku positsioonilt, vaid ikka iseendast ja oma kogemustest tulenevatest tähelepanekutest lähtuvalt.

Leino Rei

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s