“Salto Mortale”

VAT Teater
Autorid: Kristiina Jalasto (EMTA Lavakunstikool) ja Michaela Zakutanska (Slovakkia)
Lavastaja: Kati Kivitar (RO Estonia)
Kunstnik: Pille Kose
Valguskujundaja: Sander Põllu
Muusikaline kujundaja: Ago Soots
Videokunstnik: Peeter Ritso (EKA)
Osades: Ago Soots, Meelis Põdersoo, Rauno Kaibiainen, Liis Haab

Mulle meeldib väga, et VAT Teater teeb järjekindlalt noortele ja tiinekatele mõeldud lavastusi. Ja mitte lihtsalt kerget meelelahutust, vaid alati probleemnäidendeid, küsimusi ja mõtlemisainet tekitavaid. Ja küllap ka mingis mõttes lahendusi ja vastuseid pakkuvaid.

“Salto Mortale” lavastuse vaatlemisel alustaksin loost endast. Sisuks on vanema venna kadedus oma õe suhtes, mis süveneb suisa vihaks ja kulmineerub venna poolt tekitatud õnnetusega. Sündmuste käik on julm ja natuke ebaõiglanegi (loe: mitte piisavalt põhjendatud) , just selle 14-aastase poisi seisukohast. Millega ta on ära teeninud nii julmad sündmused oma lapsepõlves? Näidend ei ava kuigipalju varasemaid taustu. Saame vaid aru, et noorem õde on ülitubli ja vanemad imetlevad teda jäägitult, samas venda miskipärast mitte. Jah, elu ongi ebaõiglane ja situatsioon võiks näida usutav, kuid miski asjade käigus päriselt ei veena. Poiss saab karmi õppetunni, aga mille eest? Lavastus ei anna veenvat vastust. Meelis Põdersoo poolt kehastatud peategelane Valter (ehk siis vend) jätab tõlgendamisruumi, et poisi tegu ei olegi pahatahtlik, vaid kõigest püüd pälvida õe tähelepanu, olla õe jaoks keegi. Ja et see kõik ongi üks suur õnnetus. Lavastuse tutvustusest loeme nii: “Valter näeb Annas (ehk siis ões) peale tüütu plika veel kiuslikku türanni, kes kogu positiivse tähelepanu ebaõiglaselt endale võtab, nii et kui poisi parim sõber Annasse armub, otsustab Valter tegutseda. Tema tegu viib aga tagajärgedeni, mille eest tuleb vastutada. Päriselt.” Ehk et siiski tahtlik tegu, mis oma tõsiduses alles hiljem kohale jõuab.

Miks ma sellel nii pikalt peatun? Ilmselt seepärast, et lavastus on ju realistlik ja aus ning eeldab publikult tegelaste motiividest arusaamist, kaasa tundmist. Ja siis jäädki mõtlema, kas kõik ikka mõjub nii usutavalt, et kriibib…

Aga kaasa mõtlema paneb küll ning on ka suhteliselt hästi jälgitav (õpilastest koosnev publik vaatas etendust huviga ja pinge püsis üleval). Kujundus hästi funktsionaalne: tegelaste pidev millegi kinnitamine, kopsimine, paigaldamine, monteerimine mõjub realistlikult ja ehedalt. Projektsioonid ja heli loovad atmosfääri, õnnetuse stseen on mõjuv ja tehniliselt hästi lahendatud. Tegelastest on raske kedagi teistele eelistada, pearollil on arusaadavalt rohkem mänguruumi, aga kokkuvõttes moodustab trupp ühtse ansambli.

Kirsten Simmo

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s