Põrrrist metsiku uriseva õnneni

Oli meeldiv võimalus külastada Endla teatrit ja näha ühel päeval kahte etendust. Hommikul „Põrrri…!!!“ ja õhtul „Boybandi“. Mõni aeg hiljem vaatasin Nukuteatri etendust „Metsik urisev õnn“. Ja nüüd on mõte neid kolme koos vaadelda.

Tegelikult, rohkem kui lavastustest, tahan rääkida millestki üldisemast, kuid väga olulisest. Selleks pean ikkagi riivamisi puudutama kõiki kolme nähtud etendust.
Nõndaks.

„Põrrr…!!!“ on mudilastele, „Metsik urisev õnn“ vanusele 10+ ja „Boyband“ on (noorte)muusikal. Ehk siis viimase kahe nö sihtgrupid kattuvad vanuseliselt.
Kõigepealt veendusin, et lasteteatri auhind läks möödunud aasta tööde eest õigesse kohta. “Põrrr…!!!”  on  väga hea! Üllatas, et noor inimene on suutnud nii selge ja julge lavastuse teha. Ja et teater teda usaldanud on. Ruum ise on juba erakordne ja muinasjutuline. Vägev, et on „viitsitud“ see üleni ja tervikuna ette võtta, et lavatagused jõud pole „jonnima“ hakanud (see on ju suur töö, kogu kupatus iga kord üles ehitada ja pärast maha võtta).
Lavastaja on väga selge visuaalse mõtlemisega. Ootustele vastupidiselt (lavastajadebüüdi kohta) on mindud riskantset teed ka dramaturgiaga, kasutades teksti minimaalselt. Tervik on kokku sulatatud pigem tunnetuslikest piltidest, kui selgest loost ajendatuna. Kuid tulemus on riske õigustanud. Saal oli lapsi täis ja sumises nagu putukad laval. Mitte igavusest, vaid arutasid “igasugust putukate asju”. Jube hea meel, et noor lavastaja on end nii veenvalt väljendanud. Kel võimalust, sõitke lapsega kohale, sest seda ilmaruumi gastrollile viia on ilmsesti väga raske.

“Boyband” on žanrireeglite (muusikal) järgi igati ladusalt teostatud, publik püsib tähelepanuga kaasas alates esimesest loost, aeg-ajalt huilates ja vaheaplausitades, kuni lõpuni välja, mil plaksutavad püsti seistes nii lapsed kui ka memmed. Muusikalile omaselt on sisu ja teemadering pealispindne, sügavamad kihid pole taotluseks ja neid ei maksa sinna ka otsima minna. See on meelelahutus, ei püüagi olla midagi muud ning toimib ses mõttes ootuspäraselt.

„Metsik urisev õnn“ on mitmekihiline, vormiküllane ja tummise sisuga lugu, mida soovitan kahe käega. Lavastus ajab julgelt oma asja ja seda on alati huvitav jälgida. Kuna siin blogis on seda lavastust juba kajastatud, siis pikemalt tema vooruste kiitmisel ei peatu. Lisan vaid, et olen eelkõnelejatega enamasti nõus.

Nüüd siis tasapisi asja juurde.

„Põrrr…!!!“ laob üht väga olulist vundamenti väikesele inimesele, kel esimesed kokkupuuted teatriga. Usun, et lapsed, kes „Põrrri…!!!“ näinud, tahavad veel teatrisse tulla. Kui publikut kasvatataks “Põrrr’i…!!!” tasandilt edasi, pakkudes aasta-aastalt vaatamiseks mõtet ja fantaasiat toitvaid lavastusi, siis seda, kuhu kümne aasta pärast välja jõutaks, tahaksin ma väga näha.

Nukuteatri „Metsiku uriseva õnne“ näol tundus, et nägingi! Kuid paistis, et enamiku vaatajate jaoks oli selle mõttelise aja jooksul toimunud midagi pöördumatut (?).       „Metsiku uriseva õnne“ publik istub algul vaikselt ja jälgib. Jälgib, kuni püsib looga kaasas. Mingil hetkel läheb laval toimuv oma sügavaid radu, vaatajad jäävad omaette…
Hästi kasvatatud, kultuurne ja vaimseid väärtuseid hindav laps jaksab „Metsiku uriseva õnne“ kenasti lõpuni vaadata, aga mitte enam popkultuuriliku muusikalivaimsusega publik. Kui püüda natukenegi vanuse järgi n-ö sihtgrupi paikapidavust hinnata, siis kümneaastased püsivad paremini kui kolmeteist-neljateistkümnesed, ehkki arusaamise osas võiks olla seis vastupidine. Viimased on n-ö kaasas küll alguses, kui üks atraktiivne ootamatus järgneb teisele, elavnevad ka teises pooles tuttavlikemate teemade ajal (nt kung fu või kahe tibi stseen, hääd mõlemad), kuid kipuvad jutustama muul ajal. Tähelepanu mujal olemisest annavad märku seinal jooksvate tiitrite mitte jälgimine, omavahel sms-ide saatmine jne. Pärast etendust kostusid teismeliste vaatajate repliigid nagu – „päris veider“, „täiesti mõttetu“, „nii kuradi pikk on“, „teate ka mis see maksis – 6.50!“ jne.
Just seepärast on „Metsik urisev õnn“ äärmiselt vajalik lavastus. Ta näitab julgelt, ilma hinnaalanduseta ära, kus võiks vaataja oma arengus olla, kui ta on jõudnud nimetatud vanusesse…

„Metsik urisev õnn“ on lavastus, mis võiks sobida vaatajatüübile, kes näinud Endlas „Põrrri…!!!“, Vanemuises „Väikese onu saagat“, kasvanud ja arenenud koos teatriga, jõudnud nii vanusesse 10+, armastab mõelda, fantaseerida, ei ole kaasaja popkultuuriga „lukku löödud“. Sellist publikut on aga väga vähe. Küsimus on – kuhu see publik kaob? Kui ta „Põrrri!!“ eas on väga kohal, avatud ja olemas, siis aastat kümme hiljem tekib kahtlus, et kas talle võiks üldse midagi ligilähedaseltki sarnast meeldida. Fakt on aga see, et püsti seistes ja vaimustunud ekstaasis aplodeeritakse Boybandile. Ja palun seda mitte võtta halvustava hinnanguna selle lavastuse aadressil!

Jah, oleks lihtne väita, et „Põrrriga…!!!“ ehitati, „Boybandiga“ lammutati ja „Metsiku uriseva õnnega“ pakuti vaimutoitu nendele vähestele, kes seda näha oskasid, kuid peamiselt tõestati, et mingi rong on paljudele juba lootusetult läinud, aga see pole nii must-valge. Erinevat teatrit peab olema ja kõik tükid ei pea olema tähenduskihtidest pungil ning metatasanditest tiined. Siiras mängulust on ka omaette väärtus. Kui noor vaataja suudaks ühel õhtul kaifida täiega „Boybandi“ ja järgmisel sukelduda „Metsiku uriseva õnne“ metamaailma, oleks kõik väga hästi. Paraku on teismeikka jõudnud vaataja maitse-eelistus juba tugevalt popkultuuri poole kaldu. Tasakaalu ei ole.
Siia kohale kerkibki küsimus repertuaarivaliku olulisusest. Ainult lastelavastustele spetsialiseerunud teatreid meil ju ei olegi (!).

Lastelavastused on enamikel teatritel n-ö lisaharu, „mänguteater“, mis jääb ripatsina „päristeatri“ kõrvale. Erand on küll Nukuteater, kel hoopis täiskasvanute lavastused on selleks nn lisaharuks. Kuid repertuaari kokku panemisel on kõigil sarnaseid jooni, täites pisut sotsiaalse tellimuse, pisut riikliku tellimuse ja pisut kassa tellimuse rida. Kui selles reas õnnestub teha midagi, mis tegijatele väga korda läheb, tuleb juba olla õnnelik.        Kuid rääkides liikumisest ideaali suunas. Kas lastelavastused teatri repertuaaris ei võiks moodustada iseseisvat tervikut, mida ühendab üks läbiv punane niit, mis hariks ja arendaks last nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt, mis seoks omavahel teekonna „Põrrrist…!!!“ „Metsiku uriseva õnneni“?

Leino Rei

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s