Miks me seda blogi peame?

Kuidas on tekkinud olukord, et siinses võrgupäevikus tunnevad vajadust lasteteatrit kajastada ja oma arvamusi avaldada viis inimest (Salme Reegi nimelise žürii liikmed), kelle seas on kirjanik, näitlejad, lavastajad, teatriteadlased, aga keegi neist ei ole n-ö elukutseline kriitik?
Kui mõelda, et praeguseks hetkeks pole näiteks Nukuteatri “Metsiku uriseva õnne” ega Võru Linnateatri “Ümmarguse nulli kohta” kohta ilmunud ühtegi arvustust, aga need on jooksva hooaja lavastused, mida tasuks vaatama minna ja mis võivad varsti mängukavast maha minna, siis tekivad küsimused…
Paljud inimesed arvavad, et kriitikud tulevad Tartu Ülikooli teatriteaduse erialalt. Kas see siiski on nii? Miks kirjutavad vähesed neist arvustusi? Kus ja kellena teatriteaduse eriala lõpetanud inimesed töötavad? Kas kriitika kirjutamiseks ei jätku inimestel huvi või aega? Kuidas parandada lasteteatri kajastamise olukorda?
Neid küsimusi arutasid ükspäev
Leino Rei ja Eva-Liisa Linder. Kuna vestluses kerkis esile mitmeid põhimõttelisi küsimusi, toome arutelu ka siinkohal ära.

Leino:  Kui näitlejal pole erialast tööd, siis ta kipub kinni haarama igast võimalusest, sageli muidugi ka kunstikaugest, sest see on näitlejana ellujäämiseks hädavajalik (enese vormishoidmine, regulaarne lavapraktika jne).
Neid kriitikuid, kelle põhitöö ongi arvustuste kirjutamine ja kes mõne väljaande juures põhipalgal on, pole eriti palju. Olen mõelnud, et kas vabakutselisel kriitikul ei ole sees sarnast vedru nagu näitlejal, et kui on võimalus, siis ta haarab sellest rõõmuga kinni? Kuluaaridest on kuulda, et lehed võtavad meeleldi arvustusi vastu, aga kirjutajaid pole. Kindlasti mängib siin rolli ka see, et kui elatise teenimiseks läheb kogu energia muule tööle, siis ei pruugi arvustuste jaoks vaimu jaguda, aga mingi põhjus peab olema veel…

Eva-Liisa: Kui püüda vastata küsimusele, miks teatriteadlased võrdlemisi vähe kriitikat kirjutavad, siis kõige selgem vastus on, et nad ei olegi otseselt kriitikuks õppinud. Teatriteadus on laiapõhjaline humanitaarharidus, mis koolitab inimesest teatriuurija, kes tunneb teatriajalugu ja teooriaid ja oskab erinevate teooriate valguses teatrinähtusi analüüsida (semiootiliselt, fenomenoloogiliselt, retseptsiooniteoreetiliselt, hermeneutiliselt jne). See haridus on võrreldav semiootiku haridusega. Kuid ühtegi semiootiku ametikohta vähemalt Eestis ei tea olevat. Minu meelest on päris hea ka ühelt teatriteadlaselt kuuldud võrdlus, et kuigi teatrikoolis toimuvad balletitunnid, ei saa lõpetajatest ju baleriine. Samasuguses proportsioonis on kriitika-õpe teatriteaduse üldhariduse sees. Praegu töötavadki selle ala inimesed peamiselt teatrite draamatubades, ülikoolide juures õppejõududena, teatriloo-raamatute kirjutajatena, muuseumitöötajatena, toimetajatena… Mitmed kirjutavad muu töö kõrvalt arvustusi, nt Madis Kolk, Madli Pesti või Rait Avestik. Samas, kui vaadata praegust paljuski turundus- ja tundmustepõhist kriitikapilti, eriti lasteteatri osas, on selge, et siin peaks paljugi muutuma. Kriitika peaks olema analüütiline ja eetiline, samas kujundivõimeline ja üldpilti hõlmav. Lasteteater on eriti eetikatundlik ala. Lapsi on kerge ära petta lihtsate trikkidega, nt tuues paariks minutiks lavale koera. Ka lapsevanemaid on kerge eksitada tuntud lastejuttude pealkirjadega, mille sildi all laval nähtav ei ole aga sugugi leidlik ega isegi mitte otsiv. Seega peaks kriitika andma asjalikku infot, et lapsevanemad, õpetajad jt huvilised saaksid osta pileti kunstilisematele ja ärksamatele lavastustele.

Leino: See oli valgustav, aitäh. Mõtlemisainet pikemaks ajaks. Tunnistan oma teadmatust. Arvasin seni, et teatriteaduse õppekava annab ka n-ö kriitiku  elukutse.  Saan aru, et sisuliselt on kriitikuks saamine nagu kirjanikuks kujunemine. Läbi isikliku sügavama huvi ja tahtmise. Ülikooli õppeprogramm seda otseselt ei toeta.
Kui ma lasteteatri teemale põhjalikumalt otsa vaatasin – artiklis „Tähelepanu(ta), lasteteater!“, ajakirjas Teater. Muusika. Kino nr 4/2012 – ja mõtlesin, et kas ma saan žürii tegevuses osaledes midagi ära teha, siis võtsin teadlikult kursi pisut seda maastikku intrigeerida. Esmapilgul tundub ju veidrana, et näitleja ja lavastaja hakkab oma arvamust lavastuste kohta avalikult kirjasõnas väljendama. Aiman, millised ohud sellega kaasnevad, aga selgub, et polegi kedagi/midagi intrigeerida. Erialase kõrgharidusega kriitikuid ei olegi! Ja sisemise kutsumusega kriitikuid on vähe. See tuli mulle küll suure uudisena.

Eva-Liisa: Kriitikud kujunevad tõesti suuresti läbi isikliku huvi ja haarde. Samas võiksid ka praktikud palju rohkem oma ja teiste tegemisi kajastada – mulle tundub tihtipeale praktiku sõna huvitavamgi kui teoreetiku oma. Ka vanemad teatriuurijad on täheldanud, et parimad teatriraamatud on kirjutatud lavastajate-näitlejate endi poolt, nt Panso, Põldroosi ja Lauteri raamatud. On ju teatrimõte arenenud läbi teatripraktika. Minu meelest võiksid praktikud ja kriitikud koos moodustada selle eesti teatri “aju”, mis teatri „keha“ liigutab. Sest ka praktikud peavad ju enda jaoks mõtestama, mida ja kuidas nad teevad.

Leino: Seega peegeldab siinne blogi hetke olukorda. Lasteteatri kajastus on sügavalt huvi- või moodsalt öeldes õhinapõhine. Iseenesest on selline lähenemine õige ja orgaaniline, et kirjutavad inimesed, keda teema puudutab, aga teisalt tõstatub teravalt küsimus – kus on professionaalne (laste)teatrikriitik? Või täpsemalt – miks teda pole? Teater on elusorganism, mille toimimisel on oma elutähtis osa ka professionaalsel kriitikal. Kui on n-ö riiklik tellimus, et koolidest tuleksid näitlejad, lavastajad, kunstnikud, butafoorid, valgustajad, teatriteadlased jne, siis miks ei koolitata kriitikuid? Siinkohal tahaks veelkord vaadata otsa teatriteaduse erialale. Või on see hoopis ajakirjanduse kateedri ülesanne? Meie missioon siin blogis on suunata tähelepanu tõsiasjale, et lasteteatrit oleks vaja rohkem kajastada, eriti süvenenud ja teadlike lähenemiste kaudu. Me oleme võtnud eesmärgiks vahendada aasta jooksul lasteteatris toimuvat, jagades oma arvamusi lavastustest, kajastustest, lasteteatrit puudutavatest tähelepanekutest, artiklitest jms.  Kui just mitte professionaalsete arvustuste, siis vähemalt arvamuste näol. Kuni tulevad kriitikud ja avaldavad ka arvustusi.

Eva-Liisa: Jah, olukorras, kus lasteteatri kajastamine on juhuslik ja lünklik, püüame missioonitundest seda lünka natukenegi täita.

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Miks me seda blogi peame?

  1. Anneli Saro ütles:

    Miks ei koolitata teatrikriitikuid?
    Kas Eestis on ükski teatrikriitiku ametikoht? Ei ole. On küll kaks teatritoimetajat – Sirbis ja TMK-s. Päevalehtedes töötavad kultuurilehekülgede toimetajad, kel peaks olema laiem kompetents. Vabakutselise teatrikriitikuna on püüdnud end lühikest aega ära elatada Rait Avestik ja Ott Karulin, aga kaua nii vastu ei pea, sest honorarid on väiksed ning avaldamiskohti vähe.
    Ei ole olemas ka teatriteaduse õppekava, vaid kirjanduse ja kultuuriteaduste õppekava, kus kolmandal aastal saab spetsialiseeruda teatriteadusele. Aastaga teatriteadlaseks ei saa, isegi uurijaks mitte. Eriala ei saa nimetada ka teatrikunstiks, sest seal ei õpetata teatritegemist. Küll aga on ülikoolis võimalik kombineerida ajakirjandust teatriteadusega või teatri- ja kirjandusteadust jne. Nagu Eva-Liisa ka ütles – ülikool ei ole kutsekool, mis annab ameti, vaid pakub vajalikke baasteadmisi, mille pinnalt saab ennast edasi arendada, sõltuvalt igaühe enda huvidest ja andest ning tööturu vajadustest.
    Mure teatrikriitika pärast on paljudel ning eks seepärast püüavadki need, kes on kutsutud või seatud, seda lünka jõudu mööda põhitöö kõrvalt täita.
    Jõudu ja inspiratsiooni! Hämmastavalt kõrge lend on teil! 🙂

    • lasteteater ütles:

      Tere Anneli,

      ja aitäh reageerimast!
      Jätkan hämmastumist olukorra üle. Saan aru, et ka kriitikud ise tajuvad olukorda muret tekitavana. See on alguseks hea märk.

      Praegune isereguleeruv toimemehhanism on ajale jalgu jäänud (vähemalt lasteteatri osas). Ma ei tea erinevate osapoolte taustu nii hästi, sestap võib järgnevat võtta kui fantaseerimist antud teemal.
      Väljaannetele ei saa ilmselt etteheiteid palju teha – ju siis kriitiku palkamine ei tasu ära.
      Kas lahendus võiks olla, kui kriitiku ametikohad loodaks iseseisva liidu või ühingu alla? Teatriliidu, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse või Teatriuurijate Ühenduse vms. juurde? Vahendid selleks võiks küsida Kultuuriministeeriumilt, Kultuurkapitalilt või erasektorist? Tegemist oleks meediaväljaannete seisukohalt vabakutseliste kriitikutega, kes kirjutavad neile arvustusi. Lehed (miks mitte ka raadio, tv) maksaksid endiselt konkreetse arvustuse, loo või arvamuse eest n-ö punktitasu, kuid ei peaks muretsema kirjutaja põhipalga pärast, see tuleb töökoha loonud organisatsioonilt. Nii oleks meil n-ö elukutselised kriitikud, kes saaksid oma tööle pühenduda. Lisaks jooksvale tagasisidele/arvustusele oleksid nad ka ajastukroonikud, vaadates, analüüsides, süstematiseerides ja salvestades teatrites tehtut ja nähtut.
      Väga oluline oleks seejuures, et kajastamist leiaksid ka väljaspool Tallinna asuvate teatrite tegemised. Kuuldavasti on neil teatritel väga raske kriitikuid enda juurde „meelitada“, selsamal põhjusel, et väljaannete makstava honorari eest ei saa endale lubada bussipileteid ja ööbimist. Seda enam peaks kriitik „alluma“ sõltumatule organisatsioonile, et välistada võimalikke kahtlusi a’la teater kutsub kriitiku, maksab tema sõidud ja ööbimise ning võiks eeldada, et ootab selle eest „vastuteenet“ positiivse arvustuse näol.
      Selge, et siin tekib hooga veel palju küsimusi a’la kes neid inimesi peaks tööle valima, palju neid peaks olema, kuidas see mõjutab senist n-ö vabakutselist kriitikut jne. Võib olla on see mõte utoopiline, idealistlik, naiivne või eluvõõras, aga ehk aitab sammukese olukorra muutusele kaasa.

      Teine teema on kriitikute koolitamine.
      Kriitikuid on vaja. Koolitada neid on raske. Tõsi, ülikool ei ole kutsekool, aga ta saab ette valmistada inimesi erialadel, millest kujuneb hiljem elukutse. Vähemalt mulle tundub distantsilt, et see on võimalik. Nõus, et puhtalt kutsekoolina seda õpet käsitleda ei saa. Kriitikuid ei saa käsitöölistena toota. Aga tõele au andes, on ka näitlejatöö enamjaolt käsitöö ja küündib vaid eredamatel, õnnelikematel hetkedel kunstini. Ma ei tea täpselt kuidas koolitatakse dramaturge, aga siin võiks ju eeldada sarnast hirmu kui kriitikute puhul, et kuidas selline õpe reaalsuses toimib, aga minu arvates toimib ja õigustatult.
      Kirjutan oma varasemat mõtet „ideaalsest kriitikust“ ( ) veel pisut lahti.
      Kui kirjutasin, et tulevaste teadlastega koos võiks vastu võtta ka tulevasi kriitikuid, siis pidasin silmas just seda, et juba vastuvõtul selekteeritaks esseede, testide ja vestlusvoorude kaudu välja inimesi, kellel lisaks sisemisele soovile on eeldusi oma mõtteid kirjasõnas väljendada.
      Need inimesed tuleksid ülikooli teadliku eesmärgiga saada kriitikuks. Neil on head eeldused loovkirjutamise alal. Neil on soov pühenduda teatrile. Nad teavad, et saavad ülikoolist laiapõhjalised teatriteoreetilised teadmised, puutuvad süvendatult kokku ka teatri praktilise poolega ning kõrvalerialana õpivad tundma ajakirjanduse aluseid. Kui need elemendid kokku liita ja selle kõige eelduseks on tahe saada kriitikuks, siis ei pruugiks karta, et koolitatakse „käsitöölisi“ vaid heade käsitööoskustega loovaid inimesi.

      tervitades,
      Leino Rei

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s