“Ümmargune null”

Võru Linnateater                                                                                                       Esietendus 28.märts 2012                                                                                     Lavastaja: Alex-Sander Kasak                                                                                     Mängivad: Maive Käos ja Tarmo Tagamets                                                                          Tekst: Alex-Sander Kasak, ümarate asjade kasutusjuhendid                                   Muusikaline kujundaja: Garrett Kuut
Plakati kujundus: Marika Vaher                                                                                                 http://vorulinnateater.com/

Mänguline. Lihtne. Sümpaatne. Lavastuses vahelduvad mängulised stseenid lugude jutustamisega. Mängustiiliks ei ole ülepingutatud klounilikkus (ehkki klounaadi ja tsirkuse elemente on siin küll) ja vajadus „nui neljaks“ meeldida, vaid rahulik, iseendast, tegevustest ja omavahelisest suhtlemisest lähtuvad reaktsioonid. See on mõistlik lähtealus, et lapse fantaasia saaks liikuma hakata – et ta hakkaks nägema seoseid, mida lavastus sisaldab. Seoseid esemete ja tähtede vahel, asjade ja numbrite vahel jne.

Küllap oleks saanud „Ümmargusest nullist“ veel kaks erinevat lavastust. Üks päris väikestele, kelle tähelepanu liigub mööda ettearvamatuid radu (sõnatu, mänguline liin ja pildikeel moodustavad lavastuses täiesti iseseisva terviku, hoides ka päris väikeste vaatajate tähelepanu) ja teine neile, kes suudavad kuulata ja lugu jälgida. Tegijad olid valinud n-ö kaks ühes variandi ja küllap see toimib hästi, kui publikuks ei ole päris väikesed sülelapsed.  Nähtud etendusel oli vaatajaid imikutest lasteaialasteni (muidugi ka nende vanemad). Väikeste tähelepanu püsiski arvatult paremini mänguliste stseenide juures ja oli hajusam lugude kuulamisel.                                                                                           Dünaamilisem ülesehitus (iga uue loo puhul tähelepanufookuse kehtestamine; erinevate lugude selgemalt eristuvad tempod, atmosfäärid jne.) oleks kindlasti jälgitavusele paremini mõjunud, aga tundus, et see ei olnudki taotluseks. Et fantaasia vabalt liikuma hakkaks, selleks ongi võib olla vabam atmosfäär parem?

Väike segadik publiku tähelepanu liikumise ümber oli mõjutanud ka näitlejaid. Mänguga tulid lapsed ülihästi kaasa ja füüsiliselt olematu piir patjadel istuva publiku ja lava vahel, nihutas neid lavale järjest lähemale. Samas näitlejad hoidusid otsekontaktist. Mängisid nagu „neljanda seinaga“ tükki, hoides oma kujuteldava publiku kusagil tagaridades. Ma sain sellise võtte  vajadusest väga hästi aru. Kui nad oleksid kesk sellist lustimist veel lastega vahetus läheduses silmast-silma suhelnud, oleks vaatajad laval, ja emotsioonid nii suureks kasvanud, et asi võinuks sujuvalt kaoseks üle minna.
Nn neljanda seinaga oleks võinud siiski julgemalt mängida. Oletan, et kui jutustavate stseenide juures oleks see kujuteldav sein maha võetud ja räägitud ka otse eesreas istuvatele lastele, oleks nendegi mõte paremini kohal püsinud. Lapsed võtavad sellistes situatsioonides reeglite kehtestamist mänguna ja ei satu segadusse kui vahepeal reeglit muudetakse. See on ju mäng. Ja nagu öeldud, on mängulisus „Ümmarguse nulli“ üks võtmesõna.

Mind on ikka vaevanud küsimus nö sihtgrupi määratlemisest, et kellel soovitatakse etendust vaadata. „Ümmarguse nulli“ puhul oli vihjeks antud – „lastelavastus kõige väiksematele (0-6.a)“. Suures plaanis see ka kehtib, aga ülalvihjatud mööndustega. Vanus ei ole tegelikult ainus määraja. Tähtsam on lapse areng ja see sõltub lisaks eale veel mitmetest olulistest teguritest.
Kui räägitakse lasteaiaküpsusest ja kooliküpsusest, siis tuleks rääkida ka teatriküpsusest. Millal on laps valmis minema teatrisse etendust vaatama? Üldiselt, kui ei ole eraldi välja toodud, et etendus sobib ka imikutele, võiks seda valmisolekut kodus pisut katsetada. Oluline on, et lapsel oleks juba mõningane harjumus kuulata lugu. No, et kui talle on õhtuti raamatuid ette loetud ja ta sellest rõõmu tunneb ning suudab tähelepanuga kuulata, siis see ongi juba märgiks sellest, et temaga võib minna etendusele, kus kasutatakse ka sõna. Võru Linnateatri lavastus on selles valguses lakmuseks. Kui soovid testida, kus maal on sinu laps oma arengus ja kuhu sa ise lapsevanemana kasvatusprotsessis jõudnud oled, siis see lavastus on selleks igati sobilik.

Leino Rei

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s