“Metsik urisev õnn”

Autor ja lavastaja ANNE TÜRNPU (külalisena). Dramaturg MARION JÕEPERA (külalisena). Kunstnik ROSITA RAUD (külalisena). Muusikaline kujundaja ja helindaja REIGO AHVEN (külalisena). Subtiitrite autor ja kirjutaja HELENA LÄKS (külalisena). Mängivad REIGO AHVEN, HELENA LÄKS, KADRI KALDA, KATARIINA TAMM, KATRI PEKRI ja LAURA NÕLVAK. Noortele ja täiskasvanutele vanuses 10+. Esietendus 5. aprillil 2012 NUKU väikeses saalis. Kestus 1h 20min.
http://www.nuku.ee/teater/lavastused/metsik-urisev-onn
 

Tegemist on erandliku nähtusega Nuku- ja Noorsooteatri mängukavas, isegi eelmise aasta vahendirikaste sügislavastustega võrreldes. Anne Türnpu teismelistele suunatud õnne-lavastus on eksperimenteerivam.

Lavastus ei ole sündinud valmistekstist, vaid vastupidi, tekst sündis ideedest ja kasvas koos proovidega. Seejuures on olulist rolli mänginud lisaks lavastajale ja trupile ka dramaturg Marion Jõepera. Näib, et tekst kasvab etenduste ajal veel edasigi. Nimelt istub lava kõrval üks tüdruk (Helena Läks), kes kirjutab stseene kommenteerivaid märkuseid läptoppi, kust need automaatselt seinale kuvatakse. Kommentaarid on julgelt küsivad ja kõrvaltvaatavad lavaltoimuva kohta, nt: etendus on juba pool tundi kestnud, aga kuidas ma sellest aru peaksin saama? Seejuures on lava paigutatud Nukuteatri väikeses saalis erandlikult vaatajate keskele – catwalkina keset ruumi – ja publik istub mõlemal pool lava.

Ruumitajuga seotud sõnumlikud võtted üllatavad edaspidigi. Akustiliselt loob ruumi kogu esinemise ajal lava ukse-poolses servas istuv muusikapoiss (Reigo Ahven), kelle käe all trummid ja laulvad kausid kõlama hakkavad. Vahepeal ütleb poiss tüdrukute episoodides ka oma sõna sekka. Trummimäng tekitab müstilise maailma-loomis-meeleolu, mis sobib looga teismeliste maailma-avastamisest. „Lugu“ on seejuures tinglikult öeldud, tegemist on pigem episoodide ja etüüdide reaga, millest mõned suuremad ja terviklikumad, teised katselisemad ja rohkem igaühe enda lõpuni mõelda. Nii palju kui mina enda jaoks teemat lahti püüdsin mõelda, oli see lugu teismeliste eneseavastamisest kui maailma algusest. Sellest, kuidas kõik tundub uus. Värvilised asjad tunduvad kütkestavad. Oma keha ruum tundub uudne ja raske on otsustada, mida sellega peale hakata. Tahaks, et see ruum oleks „nagu peab“ ehk eeskujude moodi. Tänapäeva võimaluste järgi on selle disainimiseks ju lihtsad meetodid – lõika ära, lisa juurde, vooli ennast moejumalate sarnaseks. Kas aga niimoodi meie unikaalne ruum, mida omaks pidada, ära ei kao? Seejuures on lisaks näitlejate kehadele laval inimkõrgused voodilina-sarnasest riidest keerutatud nukud, kellele on hea omaenda mõtteid projitseerida ja seega ka ennast kõrvalt vaadata.

Jõulise kosmilise mõõtme maistele tegudele ja võltsihadele annab etenduse lõpp, kus mustale seinale kuvatakse maakera, nii nagu ta kosmosest paistab – suure helendava sinise kerana – ja samal ajal uksepoolne vastassein raginal üles hakkab kerkima. Tekib „Põrgupõhja uue Vanapagana“ finaalile sarnane kolmas-neljas mõõde, kus tajud, kui tühised on asjad, mida igapäevasaginas taga aetakse, ja kui vähe osatakse tähele panna „oma“, tõeliselt väärtuslikku siin Maal.

Aplaus polnud veel lõppenud, kui mu selja taga istuv arvatav õpetaja ründas poisterida küsimusega: „Noh, kuidas meeldis!“ Lähim poiss vedas suu viltuseks naeratuseks: „Naljakas oli.“
Ilmselt oli see kaitsereaktsioon. Aga arvata võib, et originaaltekstiga ja eksperimenteeriv lavastus tekitab erinevaid vastukajasid. Siiski hea, et sellisele ebatavalisele („Karlssonile“ lausa vastandlikule) lavastusele on Nukuteatri tolmuses saalis eluõigus antud. Hea ka Nukuteatrile.

Eva-Liisa Linder

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to “Metsik urisev õnn”

  1. lasteteater ütles:

    Käisin täna etendusel ja sain üpriski hea elamuse. Esimene pool lavastusest tundus suisa suurepärane, sest taolist teatraalset leidlikkust visuaalsete kujundite ja füüsilise liikumise osas kohtab harva. See lõi vaatajana silmad särama ja andis tugeva motivatsiooni etenduse õnnestumiseks ka publikuna kaasa pingutada. Mingil hetkel hakkas siiski jõud raugema, just vaatajana. Vormimängud on põnevad, aga tahaks ikkagi sisu osas ka selgemaid vihjeid, paremat seostatust. Ja mõistes oma vanamoelisust, ikkagi oleksin tahtnud näha lugu. Mingil hetkel lihtsalt kujutasin ette, kui mõjuva ja raputava lavastuse oleks samade võtetega saanud, kui mingitki narratiivi võinuks etüüdide reas tajuda. Aga olgu sellega, mõistan, et see oli tegijate selge valik. Oli mitmeid väga suurepäraseid stseene ja leide – kingad, kangad, nukud. Tekst, mida seinale näidati, mõjus uudse ja üllatavana. Samas tekst, mida näitlejad rääkisid, võinuks mõjuda viimistletumana. Näitlejate füüsiline väljendus ja eriti nukkudega seonduv tundus täpsem ja kontsentreeritum kui repliigid. See ei kehti nn tibide stseeni kohta – seal meeldis mulle kõik. Väga usutav ja naerutav samas!
    Kui rääkida lavastuse sihtgrupist ja publikust, siis tundub, et määratlus: mürsikuteater pole päris täpne. Kui laps on palju teatris käinud ja oskab lugeda erinevate võimalike väljendusvahendite keelt, siis võiks etendus mõjuda nauditavalt igale eale. Kui teatrikogemust pigem vähe, siis ei pruugi vaatajana kõik huvitav olla. Arvaks, et pigem põhikooli lõpp ja gümnaasiumiealised on õige publik. Täna oli saalis väiksemaid, kellest osa elasid silmnähtavalt kaasa, teised jällegi haigutasid. Aga kauaks ei saanud küll unelema jääda, sest Reigo Ahvena trummid hoidsid etenduse rütmi ja energiat kindlalt ohjes.
    Kokkuvõttes huvitav töö, loodan, et see loominguline kooslus jätkab ühiseid otsinguid!

    Kirsten Simmo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s