Ugala “Krimka!” ja “Moraal”

Täna nägin Tallinnas kahte Ugala lavastust.

Klounikriminullina reklaamitud “Krimka!” algas paljulubavalt. Näha lasteteatris Poirot’ stiilis tuba koos 70-aastase vanahärrast peategelasega on väärt idee. Juba toakujundus koos trofeede, kellakappide ja nipsasjakestega on peen ja erandlik (kunstnik Kristel Maamägi). Kui see kodu veel komöödiatrikkidega elustuma hakkab – trofee liigutab, kell ulatab ajalehe, suhkrutükk kõlksatab teetassi -, annab see hea ootuse stiilivõtte sügavusse kerimiseks.

Alguses võiks tähelepanelikum olla ainult vanahärra avalausega – see peaks raamima kogu lugu: “kuidas minust sai saatuse tahtel kloun”. Praegusel juhul “olen …” lihtsalt ei kostnud saali ära.

Aga edasi, kui vanahärrale hakkavad ükshaaval külla sadama klounid, sõltub kõik juba näitlejate isiklikest võimetest. Sellest hetkest tajud, et dramaturgiline tugi on nõrk. Ja kohati kaob sootuks. Oleks võinud võtta kasvõi trafaretse süžee ülesehituse (algus-teemaarendus-kulminatsioon-lõpp), kus konflikt klounide ja põnevlooma vahel jõuab kokkupuute ja lahenduseni (kasvõi kinnipüüdmine ja “oi, küll ta on armas”-lahendus). Aga praegu jäi ära sündmus – laval on lõks ja sinna looma ei püütagi? – ja liiga palju jäi näitlejate enda fantaasia kanda, mis paljastab selle, mille enamasti. Nii jäid lavaaega täitma suuresti punased ninad, komistamised ja siia-sinna sahmimised.

Seejuures Vallo Kirsi kloun oli kõige intensiivsemalt kohal ja kõige paremini jälgitav. Siiski oleks temalt, kes ta on äsja meisterdanud omaenda commedia dell’arte lavastuse, oodanud rohkem komöödiakogemuse panustamist, toonaste trikkide sissetoomist. Prantsuskeelne Poirot jun jun jun (Janek Vadi) oli kenasti treitud roll, seejuures prantsuse hääldus peaaegu õige. Eriti võluvad olid tema avastused “le public!” ja võlusõnad, mis lõppesid “le croissant’iga”.

Aga – miks üldse toimub tegevus Prantsusmaal või ebamäärasel välismaal ja miks prantsuskeelne tegelane? Kui eesti lavastajad on loonud improvisatsioonipõhise tüki, siis kust see?

Ja miks-miks-miks panna Oleg Titov hirvekostüümis elegantselt tagalaval kõndima ja jalgu tõstma – mis iseenesest oli lavastuse kõige puhtam, filigraansem ja kunstiliselt haaravam seik! (seejuures hirve rusikas “kabjad” ja väljapeetud nõtkus on siiani silme ees, müstiline ja graatsiline tegelane!) -, kui tegemist on Oleg Titoviga, kes ise võiks teha siinsamas andeka lavastuse!

Titov 1 Titov 2
Kohe näha, et Oleg Titov. Fotod Ugala kodulehelt (www.ugala.ee/lavastus/krimka)

Ja milleks nii palju lavaaega mingitele edvistavatele tühitegelastele, kui nad oma Piibult ja Tuudult õpitud trikid on ammu ammendanud ja “ei-tea-mida-teha”-seisundis lihtsalt kannavad kostüümi eeslaval?! Just selle tõttu tundus teine vaatus mitmeti küsitav. Selle hirve oleks võinud vabalt täismahus esimesse vaatusesse toppida ja 50 minutiga loo lõpetada.

Seejuures on laste reaktsioonid halastamatult ausad. Kui üks naisklounidest eeslaval pidulikult oma laulvat kotti demonstreeris, juhtus nii, et väljapeetud aplausikohal mitte ükski laps ei plaksutanud.

Ühesõnaga, paljulubav algus ja hea stiilivõte, mis kahjuks jäi välja arendamata.

Teiseks, “Moraal”. Olin jälginud Instagramis #seepolesulmingilutsukevade’t. Ühtepidi tekitas esimest korda noorte sotsiaalmeediasse roninud lavastuslaiendus või reklaam põnevust ja ootusi, teisalt kartsin, et sotsiaalmeediaga asi piirdubki. Kuid ei!

Adeele Sepa rokkival juhtimisel ongi laval üle pooleteise tunni šõud parimas mõttes. Vene Teater – isegi seesama suur, külm ja kõikeneelav koloss – köeti kuumaks! Aplausi ajal seisid need 617 teismelist püsti, trampisid jalgu ja huilgasid.

moraal1

Seejuures on tükil olemas konkreetne selgroog. Sissejuhatus, 7 õpetlikku lugu 7-st surmapatust (kadedus, iharus, ülbus jne) ja kokkuvõte. Mulle jäid õpetlikud süžeepöörded mõjuma, ükskõik kui muinasjutulikud ja ülefantaseeritud.

Seejuures on näitlejad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu, kes mängivad kõiki rolle, nii hästi vastuvõetavad, nii ludinal allaneelatavad, et sa ei saa nende moraalijutlusele vastu hakata. Õige mõte, õige võte! “Ole teismeline, aga ole inimene.”

Seda vaatemängu tahaks näidata Rousseau’le, kes käis küll palju teatris, aga leidis, et sel pole moraaliga midagi pistmit ega suutnud uskuda entsüklopedistide väidet, et teater võib olla rahva harimisel efektiivsem kui filosoofia.

Adeele Sepp on võimas ja tippvormis näitleja. Mitte ainult ta laulmine ja ideaalne kehaline vorm. Kõik ta rollid selle ühe õhtu jooksul – nii miimikas, hääles, intensiivsuses, usutavuses kui isegi kätetöös! Esimene näitleja (pärast Lembit Ulfsaki “Nõuniku laulu”?), kelle puhul märkan nii kõnekaid sõrmi. (Mulle tundus, et Rait Õunapuu võttis sellest sõrmetööst isegi šnitti, kui ta ema mängis.)

Nautisin isegi valgus- ja helikujundust. See oli äge, kuidas kogu lavastus toodi saali. Energiaga. Tegevusega. Stiili ja kavatsusega kõnetada neidsamu teismelisi. Et tullakse su Instasse ja laigitakse su pilte. See põhjendas ennast ära. Kõva tegu!

Muidugi selleks, et jääda elu-elamusena mõjuma, peaks mingi sügavusmõõde juures olema. Aga püüdena rääkida teismelistega kuidas-on-õige-käituda-teemal nende oma ropus keeles – on see katsetus igati hinnatav.

Vähemalt üks teismeline tõdes: “Sinu poolt oli täitsa tark tegu mind seda vaatama võtta, sest nüüd tundub 7 aastat Lutsu “Kevade” lugemist palju parem, kui misiganes seal oli.”

PS Ja lihtsalt äramärkimiseks. Hindan kõrgelt NUKU teatri otsust jätta ära “Suveöö unenäomasina” lavastus. Kui kvaliteet on kriteerium, on selline samm vahel vajalik, isegi eeskujulik.

Eva-Liisa Linder

Posted in Uncategorized | 1 kommentaar

“Poiss, kes ei kartnud midagi”

Vene Teater
“Poiss, kes ei kartnud midagi”
Lavastaja: Polina Stružkova
Osades: Liidia Golovataja, Jelena Jakovleva, Liilia Šinkarjova, Tatjana
Manevskaja ja Jelena Tarassenko
Vanusele: 3+
Kestus: 45 min
Rohkem infot Vene Teatri lehelt

Sümpaatne lastelavastus Vene Teatrilt!
Juba kujundus loob äärmiselt õdusa ja koduselt armsa atmosfääri. Publik istub ringis pinkidel, lapsed esimesel pingil. Ringi keskel on kaltsuvaibad ja padjad. Vaatajate vahel istuvad sõõrjalt oma “troonidel” viis Vanaema, kes koovad või teevad muud näputööd. Nende riided on uhke kombinatsioon vanaemade kõige ootuspärasematest suurtest kleitidest ja puhv-varrukatest, kudumitest-heegeldistest ja punutistest. Nad on rõõmsad ja vitaalsed vanaemad, kes on soojad, turvalised ja head. Ja räägivad lugusid!
Nad hakkavad jutustama, vaheldumisi. Pärast seda, kui nad on “avastanud”, et neile on külla tulnud inimesed, ja veel väga väiksed inimesed, ja tõdenud enesestmõistetavalt, et “kus on lugusid, seal on ka inimesi”, hakkab muinasjutt pihta. Üks mängib lehma, kell käes, ja kõnnib laste eest nii lähedalt mööda, et lapsed saavad lehma paitada. Teine vanaema võtab riidekirtsust pika-pika triibulise pehmest lõngast kootud salli, mis esirea lastele kätte antakse – nii et lapsed hoiavad süles “teed”, mida mööda seiklema läinud poiss kõnnib. Poisiks on kootud nukk, umbes 20-sentimeetrine punase mütsiga tegelane. Kõige mõnusam on vaadata vanaemade nägusid – kui elavalt ja suure elupagasiga nad lastele juttu räägivad, vahepeal koos situatsioone ette mängides, lauldes ja tantsides. Ühel hetkel läheb neil omavahel lausa lõngakera-sõjaks.
Lõpuks seob üks vanaema kõigile lastele käe peale kootud paela – et nad enam kunagi midagi ei kardaks. Siis võetakse lastel käest kinni ja lauldakse-mängitakse see lasterivi saalist välja koridori, kus etendus ka lõppeb. Vanemadki tunduvad heldinud. Missugune külaskäik viie vanaema juurde!
Esiteks tahaks öelda, et see lavastus propageerib õigeid väärtusi – vanavanemad, käsitöö, lugude jutustamine. Kodusoojuse ja elukogemuse hindamatu väärtus.
Teiseks – lasteteatrisse väga sobivalt hubaselt loodud lavakujundus ja kostüümid.
Kolmandaks – lapsed saavad ise asju katsuda ja kaasa lüüa selles teatris. Kohe on näha, et nad on etendusse aktiivselt sisse arvatud, see lugu on neile mõeldud!
Soovitan vaadata.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Lumemaa Rakvere Teatris

Lisaks muinasjutulisele “Lumehelbekese” etendusele saavad lapsed hullata Rakvere teatrisse ehitatud Lumemaal. Õigemini on pea kogu teater muutunud mängu- ja avastusmaaks.

Seal saab meisterdada, katsuda virmalisevälguga klaaskuule, vaadata muutuvat polaarvalgust, ära arvata erinevaid lõhnu, visata lumepalle kuusepuu peale ja soovikaevu, leida ennast suure seebimulli keskelt, käia tuisutelgis ja labürindis, rullida end valgetel mattidel ja teha ise varjuteatrit ja nukuteatrit.

Igatahes, maja oli täis elevil lapsi, kes kõike proovida tahtsid ja õhinal ühe mängu juurest teise juurde jooksid. See kinnitab veelkord lasteteatri puhul kehtivat vanasõna: vaatamine hõbe, tegemine kuld.

Kuna Lumemaale pääseb ainult pärast etendust, siis tasub vaadata alustuseks tantsulist “Lumehelbekest” ja siis varuda veel tund-paar mängumaal lustimiseks. Ka täiskasvanutel;)

161220141304

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Võlupood

NUKU teater
Autor Herbert George Wells
Dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik Sandra Lange
Konsultant Vahur Keller
Helikujundaja Ekke Västrik
Valguskujundaja Targo Miilimaa
Tõlkija Aleksander Zirnask
Mängivad Katri Pekri, Kaisa Selde, Jevgeni Moissejenko, Andres Roosileht ja Alice Kirsipuu
Esietendus 7. detsembril 2014 NUKU teatri ovaalsaalis.
Rohkem infot NUKU kodulehelt.

Juba teist jõuluaega järjest üllatab Sandra Lange nukuteatris. Kui eelmisel talvel nägi tema võlupintslišõud lavastuses “Muinasjutud paberil”, siis nüüd on ta teinud mustkunstitrikkidega vürtsitatud 35-minutilise lavastuseVõlupood”. Igati armas lugu, mis lähtub Wellsi lühijutust: väike tüdruk läheb võlupoodi ja seal hakkavad toimuma maagilised trikid. Ühtlasi räägib see isa ja tütre suhetest. Alguses on isa hõivatud telefonile vastamisega ja äriasjade ajamisega. Kuid siis satub ta maagiliste sündmuste keerisesse, hakkab nägema elu läbi võluprisma ja lülitab telefoni otsustavalt kinni – nüüd kuulab ta äripartneri asemel oma last. Kui tütre (Katri Pekri) ja isa (Andres Roosileht) tegelaskujud on mängitud haaravalt siiralt, siis müstikameeter hüppab lakke, kui ilmub kurikavala pilgu ja gnoomikõrvadega poepidaja (Jevgeni Moissejenko). Lisaks näitlejamängule kasutatav nukutehnika aitab kerida sündmustesse hüperboole ning lisada salapära- ja groteskimõõdet. Kokkuvõttes väike sümpaatne teatritükk, mida tasub vaadata.

Eva-Liisa Linder

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Varjuteatrilavastus “Üle vee”

ÜLE VEE
Autor-lavastaja/muusikaline kujundus/visuaalid Helen Rekkor
Autor-etendaja/visuaalid Liisa Taul
Kaas-dramaturg Liis Väljaots
Koreograafia Einar Lints
Visuaalid Sander Põllu (VAT Teater)
Visuaalid Aggie Lee Pak Yee
Etendaja/visuaalid Mairi Jõgi (Improteater IMPEERIUM)
Etendaja/visuaalid Rauno Kaibiainen (Improteater IMPEERIUM)
Etendaja/visuaalid Sandra Annuste
Esietendus 23. oktoobril 2014 etenduskeskuses Vaba Lava, Telliskivi Loomelinnakus.
Rohkem infot: http://vabalava.ee/programm/ule-vee/

Äsja avatud uues etenduskeskuses Vaba Lava näeb uutmoodi teatrit. Juba esimeste lavastuste seas üllatab varjuteatrilavastus “Üle vee”. Tutvustuse järgi sobib etendus “igas eas seiklejatele”, aga tasub üle kinnitada, et seda võib vaatama tulla ka laste ja teismelistega. Siiski peab tõdema, et etenduses on paar hämaramat ja valjema heliga stseeni, nii et päris sülelastele ehk ei sobi, aga alates 4-5-aastastest külastajatest tundusid küll kõik huviga lõpuni jälgivat.

Tegemist on tunniajase täismahus varjuteatri-stiilis etendusega, mis nii teema kui ka visuaalia poolest on armsalt vanaaegne. Laval näeme kolme suurt pannood, mis on kujundatud vanade postkaartide romantilisel moel. Postkaartide peal hakkavad kuju võtma erinevad kohad, kuhu mereseiklusi otsima läinud noormees jõuab. Lugu räägib poisist, kes põgeneb väikeselt kodusaarelt merele ja lubab peagi naasta, kuid kuud ja aastad lähevad ja vahepeal on ta õppinud nii tüürimehe ametit kui ka ületanud ekvaatori, sattunud nii sadamakõrtsidesse kui laevaüksindusse, nii eksootilistele maadele, kus näeme papagoisid ja elevanti, kui ka jäisesse kliimasse keset jääkristalle. Tema õde hakkab oma kirjades juba muretsema, torisema ja noomima, kuid vend jutustab ikka ja jälle oma imeseiklustest. Seejuures on õe-venna siiras suhe üks etenduse kandvamaid telgi. Vahepeal näeme ka poisi perekonna kangeid naisi – vanaema, ema ja õde – teda saarel ootamas ja meretöid tegemas, võrkusid puhastamas ja vette viskamas.

Kõiki tegelasi mängivad ja visuaalefekte loovad kuus etendajat valge pannoo taga. Kuigi vaatajad näevad tegelasi varjudena, võib aimata etendajate füüsilist lähedalolu, mis tekitab sooja-lähedase teatri tunde.

Mitmel puhul mõtlesin tutvustuses toodud seigale, et jutustuse aluseks on tõestisündinud perekonnalugu – 20. sajandi alguses Muhu saarel kasvanud naise jutustus oma onudest, kes sõitsid kaugsõidulaevadel merd ja oma kirjade, koduskäikude ning eksootiliste kingitustega jätsid naisele kustumatu mulje. Tunda on, et noor lavastaja Helen Rekkor, kes on ise palju maailmas ringi rännanud, on leidnud hea materjali ja selle südamega lavale pannud. Retro-nostalgiline stiil mitte ainult ei sobi siia ja ei tundu väärtuslik, vaid mõjub ka uudsena, kuna varasemat täis-varjuteatri-traditsiooni pole Eestis ette näidata. Tasub vaadata.

Eva-Liisa Linder

unnamed

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Puuhaldjate lugu

NUKU teater
“Puuhaldjate lugu”
Autor ja lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Kalju Karl Kivi. Helilooja: Ekke Västrik. Mängivad: Katariina Tamm ja Andres Roosileht. Kestus: 50 min. Vanusele 4–10 aastat. Esietendus: 23.02.2014.

NUKU teatris on kevadest peale mängitud “Puuhaldjate lugu”. See on väiksematele lastele sobiv rahulik ja sümpaatne looduslugu.

Pokude ja mikitaliku metsarahva vaimus nukulavastus räägib kahest puuvaimust, olles omamoodi sissejuhatus eestlastele omasesse animistlikku maailmapilti.

Lugu ise on dramaturgiliselt lihtne. Ühe ja sama suure puu võras elavad kaks puuvaimu. Ootuspäraselt on tegu mees- ja naisvaimuga, kes näevad välja kord puuvana ja puumemme, kord väikeste kollide-vaimude moodi (Andres Roosilehe ja Katariina Tamme heas nukumängus). Alguses ei tea vaimud üksteisest midagi. Teevad oma igapäevatoimetusi ja hoolitsevad puu eest. Samas tunnevad nad end üksikuna ja igatsevad seltsi. Kui aga ükspäev teineteist silmavad, sünnib kisma konkurentsi pärast ja sõnasõjas tulistatakse välja hulk süüdistusi, inetuid ilmeid ja koledaid grimasse. Kuid nähes, et puu jääb sõnasõja-aegadel põdema, lepivad nad ära ja elavad pärast õnnelikult koos, elu lõpuni.

Lugu on lihtne ja kohati veidi lihtsakoeline. Näiteks kahtlustan, et pole ilmtingimata vajalik lastele labasevõitu sõnapildumisega tüli serveerida, või annaks seda teha kultiveeritumalt. Aga üldiselt on lavastuse idee, põhihoiak ja suhtumine toredad, ja see pühitseb nii mõndagi.

Kõige sümpaatsemad on lavastuse juures kaks asja.

Esiteks suhtumine. Puuvaimude jaoks on puu püha ja elus. Nad hoiavad puud, hoolitsevad tolle eest ja ütlevad talle: “ole õnnistatud, kõiketeadja puukene”.

Teiseks – helikujundus (helilooja Ekke Västrik). Lavastuse soojale tonaalsusele aitavad igati kaasa tegevuste vahele poetatud rahvalaulukatked: “tõuse, päeva, tõtta, päeva”, “leelo-leelo” ja “hella-hella” sobivad LOODUSlooga väga hästi.

Ja kolmandaks on juba lava keskel kõrguva puu tehniline teostus huvitav (kunstnik Kalju Karl Kivi). Selle puu tehnilisest leidlikkusest on kirjutanud pikemalt Jürgen Rooste Maalehe artiklis.

Loo moraal on: tuleb hästi läbi saada. Üksteisega. Loodusega. Tekib ootuspärane lootus, et kui laps järgmine kord parki läheb, näeb ta puid elusolevaina.

Kokkuvõttes tundub NUKU teatris olevat praegu kaks suunda. Ühest küljest väiksed nikerdamis-lavastused, kus on tunda, et tegijad innustuvad ideest ja tahavad midagi uut tehniliselt läbi proovida. Selliste nikerdamis-lavastuste alla – mis ei pruugi olla menutükid, aga kus on näha, et tahetakse leida-leiutada ja midagi hingest ära öelda – arvan ka äsja esietendunud “Canterville’i lossi vaimu”. Teine suund on endiselt suured “lava-ära-täitmise” tükid, nagu näiteks suvine hiigelprojekt – kolm ja pool tundi mereääres kestnud ja 20-eurose piletihinnaga – “Kapten Granti lapsed”. Idee teha “seiklusjutte maalt ja merelt” pole paha, aga tuleks vaadata, kuidas seda teostada. Et sinnagi esimese suuna leiutamis-tahet ja tõelist kunstiotsingut jätkuks.

Eva-Liisa Linder

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Uued lastelavastused

Vahepeal on välja tulnud mitu huvitavat lastelavastust:

* NUKU teatris esietendus 2. märtsil “Lugu kahest vereliblest”, mille lavastas Jaanika Juhanson.
Vereliblede-lavastuse kohta kirjutas pikemalt Kristi Ruusna 11. aprilli Sirbis – “Ruumimaagia, õpetlik lugu ja meisterlik nukukunst”.

* Von Krahli Teatris tuli 5. aprillil välja nende teine lastelavastus (peale “Von Krahli muinasjutte”) – “Käbekärp”. Soome lavastaja Tero Jartti käe all on sündinud tunniajane naljalugu. Kevadised etendused on juba välja müüdud, kuid tasub vaadata sügisesi etendusaegasid.
Superkangelase Käbekärbi seikluste kohta on ilmunud kaks arvustust:
10. aprilli Eesti Päevalehes kirjutas Mari Peegel “Käbekärp lubab valehäbita pealiskaudsuse üle naerda”
ja 15. aprilli Postimehes Eva-Liisa Linder – “Käbekärbi naljatükk”.

* Tartu Uues Teatris esietendus 12. aprillil “Siil udus”, lavastaja Leino Rei.
“Siil udus” kohta rääkis lavastaja Leino Rei Generaadio saates Elusamus.
“Siil udus” kohta on kirjutanud:
* Raimu Hanson, “Siil rändab läbi udu sõbra poole” – Tartu Postimees, 11.04.2014
* Marite H. Butkaite, “Siilist ja udust, karupojast rääkimata” – Tartu Postimees, 22.04.2014
* Mihkel Truman, “Siil jätkuvalt udus” – Kultuur ERR, 24.04.2014

* NUKU teatril tuli 9. augustil välja suur suvelavastus “Kapten Granti lapsed”, mida mängitakse Tallinna Lennusadamas uhke jäämurdja Suur Tõll peal ja ümber. Sellest, kuidas värvikas seltskond läheb otsima merehätta sattunud kaptenit ja kuidas põnevuslugu vabaõhulaval välja kukub, saab lugeda arvustustest:
* Hanneli Rudi, “Kui teater tahab olla elust suurem” – Postimees, 15.08.2014
* Meelis Oidsalu, “Nukuteater kujuteldavat vaatajat otsimas” – Sirp, 10.09.2014

Lisaks on lasteteatri üldseisust ja küsimustest kirjutanud põhjaliku ülevaate Annemari Parmakson viimases Müürilehes: “Kuidas kirjutada lasteteatrist?”

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar